*Läksin siis mina hommikul bussi peale ja tahtsin osta piletit, mille peale bussijuht küsis mult õpilaskaarti (meil on uus bussijuht!). Näitasin. Vaatab ja vaatab ja ütleb: “kena pilt… ma olen sind facebookis näinud!” Mille peale esimesel reas istuv naine ütleb bussijuhile: “aga mina olen SIND facebookis näinud!”

*Bussipeatusest koolini on umbes 400 meetrit. Tulen siis mina bussi pealt maha, kui järsku hakkab paduvihma sadama. Kuna mul vähe riideid seljas, arvuti tilpneb poolenisti kotist välja ja alles olin palavikus, otsustan ühe kiirema spurdi kooli teha. Kohe bussipeatuse lähedal jooksen mööda ühest naisest, kes minuga samas suunas kõnnib. Olen siis mina juba pea terve selle tee maha jooksnud ja ainult üle tee on veel jäänud minna, kui järsku kuulen, et keegi jookseb mu selja taga. Keeran ringi ja see sama naisterahvas kellest varem mööda jooksin seisab nüüd hingeldades minu ees ja ütleb ühe hingetõmbega: “sa-jooksed-nii-kiiresti-kas sul-on-vaja-kaugele-minna-mul-on-veel-üks-vihmavari-kotis!”

*Koolikaaslasel Judyl on juba mitu päeva mure hingel olnud. Muidu ta jääb koguaeg hiljaks aga nüüd hommikuti seisab juba 15 minutit enne kooli parklas ja justkui ootab seal kedagi või midagi. Küsin mina siis kolmandal päeval, et miks sa seisad siin niimoodi. Ja siis Judy räägib mulle vist oma elu kõige südantlõhestavama loo (no ta tõesti oli megamures selle pärast), kuidas ta oli mingit autot seal parklas müksanud eelmisel reedel ja ilusti oma numbri jätnud kaks korda kojamehe vahele, aga autoomanik ühendust ei võta. Judyl suur mure oma karmavõla pärast. Täna hommikul otsustasin siis temaga koos oodata. Ja vahi-vahi autoomanik on ei keegi muu kui minu arstionu! Arstionu hakkab Judy mure peale kõva häälega naerma ja ütleb, et tal on tegelt koguaeg nii kiire ja tal suht ükskõik milline ta auto välja näeb.