Eelmise pikema postituse lõpus lubasin, et vaatame, et mis lihast meie pihvid on. Nad polegi lihast, nad on taimetoitlased hoopis. Nii et pihvideks oleks neid vist vale kutsuda. Siinkohal ootan ettepanekuid uue nimetuse osas – taimetoitluse vallast siis soovitavalt.

Noh, pärast couchsurferite lahkumist jõudsime siis oma kaks päevakest olla, kui kolisidki meile Di ja Kati. Kulgesime siis kõik siin omasoodu, päris tore on nii, et koguaeg on kellegagi hängida. Jõudsime siis jälle kolm päevakest olla, kui juba tuligi küll MINU PÄRIS OMA BREE!! Kes ei mäleta, siis Bree on minu lemmikninja Fitzroy päevilt, kellega Fitzroys kõiksugu asju koos tegime – sai restoranis ja rahvusparkides käidud, jõe peal tuubitud, pirukaid küpsetatud, puude otsas ronitud, silla peal kummituste eest põgenetud ja veel kõiksugu põnevusi tehtud. Pärast minu Fitzroyst lahkumist läks ära ka Bree – seekord Arnhem Landi, aborigeenidega möllama taaskord. Ja nüüd anti talle töö juurest üks pisike puhkus, millest kuus päeva veetis ta siin meie juures :)

Mulle oli ka kauge külalise vastuvõtmiseks mõned vabad päevad ette nähtud, seega sai kõikvõimalikel viisidel koos toredasti aega veedetud :) Kõige rohkem jääb sellest vist meelde üks äraütlemata intrigeeriv saaga laupäevaõhtusest klubiringist, kus üks neiu otsustas Breele veits kümpi kütta. Tore oli see, et kogu selle morsi ja draama ja kiirabi juures oli meil kõigil ikkagi nii kole naljakas, et tõesti – eluks ajaks jääb meelde. Täiesti süütust olukorrast sellisesse intriigide keerisesse sattuda ei ole ju tõesti midagi muud kui hüsteeriliselt naljakas. Neiu sõbrad ka veel vabandasid ja ütlesid, et kahjuks juhtub sellel neiul sarnaseid olukordi tihti. Kella 2 ajal öösel kruiisis Bree siis kiirabiga 25km kaugusel asuvasse Proserpine’i haiglasse ja meie Maiksu ja Dilekiga sõitsime talle siis pool tunnikest hiljem sinna järgi. Pärast tuhat aastat ümber haigla sissepääsu otsimist saime lõpuks ikka teda näha ka. Selgus aga tõsiasi, et enne hommikut teda siiski koju ei lasta (kuigi meile öeldi Airlies et tulge korjake ta poole tunni pärast peale) ja meil ei jäänudki muud üle kui jälle Airliesse tagasi sõita. Enne seda jõudsime muidugi veel mõned naljakad fotod teha ja varahommikuses haiglas ära eksida. Kella 4 paiku hommikul jõudsime siis koju tagasi ja Maiks jõudis vaevalt pea padjale panna, kui tuli Breelt sõnum, et nad ikka lasevad ta nüüd ja kohe välja. Mis siis ikka, sõit võiski jälle alata.

Kuigi seiklusi oli öösel mitme aasta eest läks Bree ikkagi juba hommikul kell 9 Oceanraftinguga saari vaatama ja meie lebotasime niisama kodus. Muus osas oli meil selline tore ja vaikne puhkus, jalutasime, ujusime, vaatasime meeletutes kogustes filmi ja kulgesime niisama üksteise seltskonnas. Väga tore oli ja see laupäevaõhtune seiklus oli tõesti viimaste aegade naljakaim lugu üldse :)

Juba päevake pärast Bree lahkumist tulid meile aga uued külalised. Tõnis ja Owen. Haapsalu inimesed vist ikka teavad Tõnist. Vot tema oligi oma töökaaslase Oweniga (kes on Walesi lambafarmer :P) siit läbisõidul ja otseloomulikult tulid nad natukeseks ka meile peatuma. Tegime ühe mõnusa õhtusöögi ja õlled ja jutustasime varaste hommikutundideni.. Ja järgmisel päeval läksime kõik vapralt tööle ka :)

Mis ma teile vahepeal rääkimata olen unustanud, on see, juba mitu nädalat ei ole ma enam Fish D’vine’i palgal. Lihtsalt tunde seal mitte essugi ei saanud ja üleüldine suhtumine hakkas ka seal vaikselt rappa kiskuma, nii et otsustasin, et seal enam käia ei viitsi. Plaanisin mingit muud tööd vaadata, aga praegu eriti seda teinud ei ole. Pigem nagu niisama kulgenud – hommikuti teen housekeepingut ja ülejäänud aja naudin elu. Kuna housekeepingus on palk hea, siis väga muret tundma ei pea.. 25 tundi nädalas töötades saan sealt sama palga kätte, mis 40 tundi fishis tehes oleks saanud. Nii et kätte saan sama raha aga rohkem aega jääb iseendale. Muidugi ideaalis tahaks kuskil paar vahetust nädalas juurde teha, et ikka 40 tundi kokku tuleks ja ka natuke lisanutsu koguneks. Aga ma ei viitsi väga pressida, elul on kombeks ennast ise lahendada :)

Üldjoontes elame siin ikka nii nagu alati.. tore väike seltskond + lugematul hulgal külalisi + viimastel päevadel on veel selliseid ülepäevaseid õhtuseid seltskondi siin meie rõdul istumas nähtud. Pesa on ka ikka nii omaks saanud.. lahe on nii elada, kui korteris on lisaks veel oma väike minikorter (meie tuba on ju koos oma vannitoa ja garderoobi ja rõduga, mis kõik moodustab rohkem kui poole ülemisest korrusest). Et kui tahad teistega hängida, siis tuled alla ja kui tahad omaette olla on täitsa selline nurk olemas, kust ei peagi kunagi välja tulema. Kõik on nii tore, et ei oskagi midagi tahta enam.