Vihmutanud on meil tegelikult juba mõnda aega – niimoodi vaikselt ja tasakesi, ei midagi erilist. Eelmise nädala lõpust alates lubas siis seda ametlikku esimest tormi – äikest ja muud möllu.. lasi ta ennast küll 5 päeva oodata, aga eile õhtuks jõudis kohale – üks maruäge ja tugev hoovihm! Natuke lõi välku ka ja teleka pidi panema kõige valjema peale, et üldse midagi kuulda oleks. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Vaid hoopis sellest, et see kena vihmasajuke tõi välja kõik maailma konnad ja pani nad meie maja taha krooksuma. Siinsed konnad krooksuvad ikka nii kõvasti, et öösel magamisegagi on raskusi. ja peale selle on nad veel nii suured, et kohe paha vaadata – sellised umbes 8-10cm läbimõõduga. Õhtul Kati veel küsis, et kas mul “konnamürki” pole, saaks vähemalt lahti neist.. sel hetkel tundus see päris naljakas.

Hommikul tööle minnes enam nii naljakas ei olnud, kui igal teisel sammul konnalaipu vältima pidin. Koledad laiakssõidetud plörakad, mis niimoodi vastu asfalti siledaks triigituna veelgi suuremad tunduvad. Ja see meeletu hais!