Esimene tööpäev pärast Mareni ja Omari lahkumist oli natuke raske. Kuidagi eriti hull üleminek.. eile kui lennujaamast koju jõudsime, oli nii imelik siin tühjas korteris omaette olla. Juba lennujaamas oli nii sürr neid läbi selle klaasi vaadata.. oleks tahtnud lihtsalt juurde kõndida ja öelda, et kuulge lähme teeme nüüd ühed õlled või lähme telkima või lähme laguuni äärde. Aga kahjuks ei saanud.

Täna hommikul oli kuidagi eriti kummaline jälle tööriided selga tõmmata. Ilm tundus jälle tavapärasest kuumem ja juba tööle jõudes olin omadega täitsa läbi. Samas tööpäev ise oli täitsa tore ja läks isegi päris kiiresti :) Pealegi mulle meeldib laupäeviti ja pühapäeviti tööl käia, siis saab rohkem palka ja kuidagi terve päev on selline tunne nagu ajaks labidaga kulda kokku :)

Aga nüüd olen siis taas kodus ja mõtlen, et kuskilt peab ju nüüd edasi minema. Selline „elu enne“ ja „elu pärast“ tunne on :D Ja sellise järelkajaga lähengi teen nüüd hoopis ühe lasanje oma mehikesele, kes kohe-kohe töölt tuleb. Me ju ometigi üle kahe kuu esimest korda päriselt kahekesi, nüüd saame täitsa kodu mängida :)

(see postitus on tegelt kirjutatud 05.11.2011, sorri et nii hilja üles läks)