Darwinisse jõudsime 5.30 hommikul. Kõikide nende teel kohatud seesmiselt surnud asiaatidest lennusaatjate ja tolliametnike kõrval oli küll selline tunne, et Austraalia piiriametnikel oli hea meel meid näha! Kõik oli nii lõbus ja lihtne. Too easy!

Auto oli täitsa samas kohas, kus me ta jätnud olime. Tegime kiired hommikusöögid ja hakkasimegi idakalda poole sõitma. Sellest sõidust ei olegi midagi väga rääkida. Natuke üle 1300 kilomeetri tühjust, mõned üksikud bensiinijaamad.. palju laipu teede ääres, alustades väikestest hiirtest kuni lehmadeni välja. Päeva tipphetk oli see, kui nägime ülilähedalt kolme dingot, kellest üks oli alles nii väike, et mind tõesti terve ülejäänud päev kummitas, et kuidas ta seal tühermaal selle kõrge rohu sees hakkama saab. Nad läksid ülirahulikus tempos üle tee ja vaikselt vantsisid sealt põõsaste vahele. Jäime seisma ja saatsime neid pilkudega. Nad oli ka tegelikult väga uudishimulikud, kõndisid väga rahulikult, ise terve aeg üle õla meile otsa vahtides. Kahjuks nad ei reageeri nende kutsete peale, millele koerad, nii et lähemale tagasi nad ei tulnud.

Öhtul hakkasid mingid hiired paarikaupa üle tee jooksma. Ei tea, mis värk nendega oli, pole varem sellist asja näinud. Ööbisime ühes motellis Mt. Isa lähedal. Üpris normaalne oli isegi. Hommikul ärkasime siis 5.30 jälle üles ja hakkasime edasi sõitma. Nüüdseks oleme siis umbes 5 tundi sõitnud ja eluisu tahab küll otsa saada. Siin ei ole isegi midagi vaadata eriti.. kõik on lihtsalt kollane tühermaa. Eilse päevaga lugesin veel ühe 350lk raamatu läbi – The Horse Whisperer (eesti keeles oli vist „Hobulausuja“ eks?) Väga põnev oli, ma arvasin, et mäletan filmist, mis juhtuma hakkab, aga ega tegelt ikka ei mäletanud küll. Nüüd tahaks filmi uuesti vaadata :)