Mõtlesin, et kirjutan teile natukene oma tavalisest tööpäevast baaris. Baar avatakse kell 12, mis tähendab, et mina pean tööl olema kell 11.30. Tavaliselt loivan siis umbes 11.20 ajal kohale, teen kohvi ja hakkan vaikselt tegutsema. Pean terrassile tassime kõiksugused sildid (teate küll, need kolmnurksed, mis jalgade peal seisavad), mis jutustavad sellest, mis riietega tohib baari tulla. Lisaks pean korda panema ka terrassi lauad- toolid, mis eelmisel õhtul on veidike koomale tõstetud. Panen välja tuhatoosid, prügikastid ja muu seesuguse. Baaris sees panen valmis kassad, puhastan baarileti, täidan jääkaevud, kõiksugu kastmekausid, nugade-kahvlite topsid ja muu seesuguse.

Tavaliselt kestab minu „hommikune vahetus“ 11.30-15.30. Selle aja sisse väga palju kliente enamasti ei mahu, seetõttu olen hommikuses vahetuses alati üksinda. Põhimõtteliselt teenindan siis kliente ja kui kliente pole, siis teen kõiksugu muid asju. Avamisest kuni kella 2ni pärastlõunal on meil lubatud müüa ainult keskmise kangusega alkoholi ehk siis kõike, mis ei ole kangem kui 3,5%. Seda siis seetõttu, et aborigeenid ennast kohe keset päeva pildituks ei saaks tõmmata. See on suht kõige ebamugavam osa baaris töötamise juures – kõik need alkoholipiirangud. Turistid enamasti ei saa nende vajalikkusest aru ja elavad selle siis minu peal välja. Nagu ma saaks sinna midagi parata.

Kõige esimene asi, mida hommikuti teen, kui juba baar avatud on, on arve esitamine juhtkonnale. See on siis see arve, mille nad saavad igal hommikul nende jookide eest, mis töötajatele igal päeval ette nähtud on. Enamjaolt jääb see umbes 150-250 dollari vahele.

Üldjoontes teenindan kliente, pakume lõunasööki kella 12st kuni 5ni. Mu isiklik lemmik on kanapeekoniburger, mida siis ohtralt kõigile soovitan. See on lihtsalt maailma parim burger!

Kui kliente ei ole, tegelen veidi paberimajandusega, teen väikestviisi inventuuri (üritan silma peal hoida, mis hakkab otsa lõppema ja mida peab tellima), koristan, täidan külmkappe (meil on selline suur külmruum, mille vahesein on siis viis erinevat külmkappi, mis avanevad baari ja mis põhimõtteliselt koguaeg jookidega täidetud peaks olema), süstematiseerin asju (siin on mõned asjad ikka väga ligadi-logadi, näiteks eelmisel nädalal korrastasin laos kõik veini riiulid ära, lasin sellest sildipüstolist uued sildid välja, joonistasin tumbajumbadele isegi kaardi selle kohta, kus on restorani veinid ja kus baari omad, et jumala pärast õhtuti kakluseks ei läheks, kui kogemata restorani veini võtad ja neil seetõttu vein enneaegselt otsa saab).

Kõiksuguste muude ülesannete hulgas olen õppinud vahetama õllevaate, mis nende kraanidega külge ühenduvad, kust siis vaadiõlut lastakse. Lisaks oskan nüüd vahetada ka  neid karastusjookide kaste, mis otse püstolist tulevad, kõiksugu erinevaid jooke valmistama ja INIMESTEGA SUHELDA. See on ikka täielik müsteerium, kui palju austraallased baaris olles ühe teenindajaga jutustada tahavad! Tulevad üksi baari, istuvad leti äärde maha ja vähemalt kolm tundi ongi sisustatud.

15.30-17.30 on mul paus, millega tegelikult mitte midagi peale hakata ei ole ja mille ma parema meelega veedaks tööl. Kell 17.30 lähen siis uuesti tööle. Selleks ajaks on meid seal vastavalt päevale juba 3-6. Kõige kiirem aeg algabki umbes kell 6. Siis siblime nagu väiksed putukad-mutukad seal ringi, kakleme köögiga (see on lihtsalt lõputu sõda teenindajate ja köögi vahel, comes with the territory) jne.

Õhtu lõppedes hüüame välja viimased joogid, mis tähendab siis, et klientidel on umbes 15 minutit aega, et tellida oma viimased joogid. Pärast seda võivad nad veel baaris istuda, aga põhipoint on see, et me saaks kassa ära teha. Kui inimesed on oma viimased joogid tellinud, siis lähen mina kontorisse ja teen kassad ja kõik ülejäänud koristavad baari. Ööseks peame kõik alkoholikapid lukku panema ja riiulitel olevad alkoholi lattu viima, kuna abokutid üritavad siia ikka aeg-ajalt sisse murda. (välja toome selle alkoholi siis alles pärast kella kahte päeval, siis kui jälle kanget alkoholi müüma tohib hakata. Sellega seoses on meil veel selline reegel, et ühtegi jooki ei tohi müüa nö. on rocks, ehk siis paljaid shote ja lihtsalt jääga alkoholi osta ei saa. Alati peab olema kokteil – see on siis jälle üks osa neist alkoholipiiranguist). Kassade tegemine võtab mul tavaliselt umbes pool tundi kuni tund (oleneb kui palju käkke päeva jooksul kokku on keeratud) ja tavaliselt lõpetan umbes siis kui viimased inimesed on just baarist lahkumas ja saamegi värgi lukku ära panna.

Minu esimene tööpäev oli üks kiiremaid päevi baaris. Põhimõtteliselt oli siis tegemist sellise suurüritusega nagu State of Origin, mis on iga-aastane jalkamäng New South Walesi ja Queenslandi vahel ja mida siis suure kisa saatel telkust vaadatakse. Suht kõige hullem õhtu maailmas, mida oma esimeseks tööpäevaks saada. Väga kiire, väga segane ja väga vali. State of Origin toimub kolmes osa, iga kolme nädala tagant toimub üks mäng. Nüüdseks on siis kõik kolm mängu mängitud ja juba kuuendat aastat järjest võitis Queensland. Finaalmängul tegin ka paar videot sellest, milliseks muutub baar, kui see täitub keskealiste jalkafännidega, kellest suur osa kannab ka oma tiimi särke ja karjub täiest kõrist kogu mängule kaasa. Tegelikult väga vahva kogemus!

Üks huvitav osa siinsest baarikultuurist on see, et juuakse mingeid müstilisi (peamiselt mittealkohoolseid) jooke, millele on täitsa mingid omaette nimed välja mõeldud. Mõtlesin, et räägin väheke lähemalt neist.

Shandy – Shandy on segu lahjast õllest ja limonaadist (Sprite. Sprite ongi siin põhimõtteliselt tuntud nime all limonaad. Kui tellitakse limonaadi, siis mõeldakse selle alla Sprite’i). Seda joovad tavaliselt vanainimesed, kellele meeldib õlu maitse, aga kes ei taha purju jääda. Ma ei kujuta ette, mis mul viga peaks olema kui ma tahaks sprite’i õllega segada.

Lemon, Lime and Bitters – See on siis selline segujook, mis koosneb limonaadist, laimisiirupist ja sellisest väga kibedast-hapust vürtsijoogist, millel on ka tibake alkoholi sees, aga kuna seda pannakse sinna umbes 4-8 tilka, siis seda alkohoolse joogina ei käsitleta. Seda joovad siis jällegi vanainimesed. Üldse on siin väga kombeks igalepoole siirupit hulka panna.

Lemon Squash – See on siis selline limonaadisarnane asi, mida põhimõtteliselt saab osta purgis nime all „lift“ või lasta otse püstolist. Põhimõtteliselt maitseb nagu see kibe sidrunifanta, mis meil kunagi müügil oli. Väga hapu, kibe, mõttetu jook. Põhitarbijad taaskord vanainimesed.

Dead Lizard (surnud sisalik) – Pool klaasi coca-colat, pool klaasi sprite’i ja väike törts vaarika siirupit. Seda joovad lapsed. Kusjuures, need nimed ei ole mingid meie välja mõeldud vaid need on täitsa üldtuntud nimetused üle riigi. Mõnel pool on osadel jookidel küll veidi teistsugused nimed, aga põhimõtteliselt on nad ikkagi suht igalpool olemas.

Siis on meil veel sellised joogid nagu Snakebite ja Firestarter, mis on ka põhimõtteliselt mingit karastusjookide-siirupite segud, aga ma ei hakka täpsemalt detailidesse laskuma. Põhimõtteliselt tellitakse nii cocat kui sprite’i kõikvõimalike siirupitega. Lisaks juuakse ka palju soodavett siirupiga. või siis kõike segamini.

Alkohoolsetest jookidest on põhilised õlled ja kolm head sõpra Jack, Johnnie ja Jimmy. Valged inimesed joovad kõiksugu õlusid, abod peamiselt kahte. Kusjuures nende kahe õlle nime nad ei vaevu ütlema, ütlevad vaid „punane purk“ või „roheline purk“. Jack, Johnnie ja Jimmy on siis teadatuntud Jack Daniels, Johnnie Walker (Eestis ütleme peamiselt Red Label vist?!) ja Jim Beam. Nende puhul öeldakse siin tõesti ainult eesnimi, vastavalt siis kas Jack, Johnnie või Jimmy.

Veine on meil restorani ja baari peale kokku umbes 50-60 erinevat (ei ole kunagi üle lugenud). Need on siis need veinid, mis on meil veinikaardil kirjas. Lisaks on meil veel terve hunnik tagavaraveine, mida kasutame siis kui õiged otsa saavad (siinkandis on selle kauba tulemisega natuke keerulised lood). Õllesid on meil umbes 30 vist, lisaks veel need purgijoogid, kus juba valmis koksid on (peamiselt jälle Jack, Johnnie, Jimmy, lisaks veel rummikoksid, viinakoksid jne). Peale nende valmisjookide teeme ka ise kokse. Erinevat kanget alkoholi on meil umbes 40-50.

Üldiselt on baaris tore, mulle väga meeldib. Ja tegelikult hakkab mulle see koht ka järjest rohkem meeldima, sest raha siin põhimõtteliselt ei kulu ja nii mõnedki head sõbrad on tekkinud. Aga kahjuks ei kesta mitte miski igavesti..