väike jutustus, mis ei olegi nii väga jutustus

Nii kaua olen juba plaaninud seda blogi kirjutama hakata, aga kuna nii kaua aega on vahepeal mööda läinud, siis on eriti raske alustada, sest lihtsalt kõik asjad on juba mälus segamini ja ei teagi kust alustada.

Peaks siis vist natuke tööst rääkima. Minu ametikoha nimetus on Food and Beverage Attendant, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et ma töötan baaris, restoranis ja hommikusöögibuffees. Maiks töötab osakonnas nimega maintenance, mis põhimõtteliselt on nagu parandus-hooldusmeeskond ja kus töötades saab kõiksugu erinevaid asju teha. Põhimõtteliselt sõidavad nad oma väikeste traktor-sõidukitega ringi, parandavad torusid, uksi-aknaid ja jumal-teab-mida-veel.

Esimene nädal töötasin peamiselt baaris. Baar on meil selline suhteliselt tavaline, sees on ligikaudu 15 lauda ja õues veel umbes 12-13. Müüme nagu baarile kohane kõiksuguseid alkohoolseid jooke ja kulgeme peamiselt õhtuti. Kõikidest muudest maailma baaridest eristab meid see, et kuna Fitzroy näol on tegemist nö. “kuiva” kogukonnaga, kus alkoholi tarbimisele on seatud väga ranged piirangud, siis peame pidevalt jälgima, et kõik ikka seaduspärane ja korrektne oleks. Politsei käib meil külas umbes kaks korda päevas, alkoholi saavad kaasa osta ainult motellikülalised või töötajad (ja ei keegi muu!!!!). Kui sa oled kohalik ja elad Fitzroys, siis kahjuks sa ei saagi alkoholi endale koju osta. Lisaks ei tohi me serveerida ühtegi kanget alkoholi puhtalt, kell 12-14 müüme ainult lahjat õlut (kuni 3,5) ja omame ka nimekirja umbes 50st inimesest, kellel on eluaegne baarikeeld. Väga intrigeeriv. Ahjaa, ja purjus inimest meie baarist leida on praktiliselt võimatu, sest talle lihtsalt kelatakse alkohol enne ära kui ta purju jõuab jääda. Aga see viimane peaks tegelikult kehtima kõikjal Austraalias, mitte ainult meil. Aga ma millegipärast kahtlustan (ja tean ka), et mujal on see kõvasti leebem.

Lisaks baarile töötan aeg-ajalt ka restoranis. Restoran on meil natuke suurem kui baar, kokku on meil vist 36 lauda ja kui vaja siis mahutame ka rohkem ära. Maksimaalselt suudab restoran minu info põhjal mahutada 150 inimest.

Lisaks selle teen aeg-ajalt ka hommikusöögi buffeed. See tähendab siis seda, et valmistan saali hommikusöögiks ette, toon söögid välja, koristan laudu ja hiljem koristan jälle kogu saali ära ning valmistan õhtusöögiks ette.

Kuna baaris võimaldatakse mulle umbes 45 tundi nädalas ja ma sellega väga rahul ei ole, siis pärast kolme nädalat võitlemist anti mulle lõpuks ka paar vahetust housekeepingus. Seal töötavad meil põhiliselt tüdrukut Taiwanist, keda siinmail tuntakse koondnimetuse Team Taiwan all. Housekeeping on tüütu, aga samas ei midagi rasket.. lihtsalt igav.

Mul on tore boss. Baariboss. Teda võib külmruumi kinni panna või teda puhastusvahenditega pritsida või talle öelda, et ta ei tea ikka mitte kui midagi ja kõige hullem, mis selle tagajärjel juhtuda saab on näiteks see, et ta paneb sind ennast külmruumi kinni või midagi muud sarnast.

Ma ei oska enam mitte midagi kirjutada. Täna kuidagi ei ole selline päev, kus suudaks mingeid kirjeldavaid lauseid endast välja pigistada. Tahaks lihtsalt panna hunniku lihtlauseid ritta, mis tõenäoliselt ei omaks omavahel mitte mingit seost, aga see oleks aja raiskamine. Ja ausalt öeldes ma ei teagi, informatsiooni on nii palju, et ma ei oska sellest kuidagi valida neid asju, mis võiksid teid huvitada. Mis omakorda tähendab seda, et kui te midagi teada tahate, siis küsige. Ühel heal päeval, kui mul on jälle vaba päev või kui mul lihtsalt on lühike tööpäev (mida ei juhtu mitte kunagi), siis võib-olla räägin teile sellest, kui imelik on elada sellises suletud kogukonnas, mida tähendab dry community, aborigeenidega võitlemisest, deckil seksimisest, töökaaslastest ja kõigest muust. Seniks aga au revoir ja muud sõnad, tähistame nüüd oma vaba päeva filmide, magamise, filmide, magamise, filmide ja magamisega.

3 thoughts on “väike jutustus, mis ei olegi nii väga jutustus

  1. Marje says:

    Aitab mulle sellest sitasest Eestist- ma tulen ka sinna aussi- sul on kogu aeg toredad ülemused ja mul üks pask teise otsa: palkagi ei maksa rääkimata külmaruumi kinnipanekust

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s