Huonville’ist lahkumisest oleme sõitnud juba 1710 kilomeetrit. Täna alustasime siis sõitu Port Augustast. Nägin öösel väga häirivat unenägu, mistõttu ärkasin juba viie ajal hommikul. Kell 6.30 olimegi oma söömised söönud ja joomised joonud, kolisime jälle autosse ümber ning minu elu pikim ja igavaim sõit võiski alata. Täna plaanime sõita siis umbes 1000 kilomeetrit, millest enamuse sõidame Nullarbor Plainil. Nullarbor Plain on selline vahvel paik, et mitte midagi seal ei ole (Pean oma sõnad SA roheluse ja värskuse kohta tagasi võtma). Nullarbori nimi tuleb ladina keelest ja koosneb sõnadest Nullus ja Arbor, mis tähendavad siis vastavalt nulli (või mitte ühtegi) ja puud. Nullarbor ongi siis täpselt selline koht. Üks väääga suur-pikk lage maa-ala, kus peale selle maantee, mida mööda me sõidame ei olegi suurt midagi rohkemat. Kogu selle aja jooksul läheb põhimaanteelt maha põhja/lõunasse mõni üksik tee ja needki on ainult mõned vähesed kilomeetrid pikad.  Iga paarisaja kilomeetri tagant on küll mõni roadhouse-bensiinijaam, aga sellega ka asi piirdub. Kedagi siin ei ela (targa internetihärra andmeil WA poolele jääval ~800 kilomeetrisel lõigul elab ligikaudu 80 inimest) ja kedagi see puutagune (milline iroonia, siin ei ole puid) paik väga ei huvita. Pikad sirged kohtuvad läib laugete kurvide uute pikkade sirgetega., tühjusele järgneb tühjus ja Mitte Millestki saab uuesti Mitte Miski. Yay, maailmas on veel ruumi.

Jätkuvalt jälitab meid vihm. Õnneks saime Laura telgi pesukuivatis kuivatatud ja võisimegi edasi liikuda. Otsustasime natuke ka Adelaide’i kesklinna kaeda. Kuna oli pühapäev, oli linn vist natuke tühjem kui tavaliselt, aga meie jaoks oli juba selles pühapäevas piisavalt suurlinna hõngu. Adelaide on meie jaoks hetkel ikka jõhker city, oleme ju siiani väikelinna elu elanud :) Kohati on linnas väga lahedat arhitektuuri, aga ma ei ole kunagi eriti aru saanud sellest uute ja vanade majade segamini

ehitamisest, eriti kui need on nagu konkreetselt üksteise peal/all.

Käisime infopunktis taaskord kõiksugu voldikuid/kaarte kogumas.. infosõltlane nagu ma olen :P Ostsime mõned postkaardid ja vihm ei lubanudki väga kaua seal tuterdada.

Võtsime siis suuna Port Augustale. Ootasime sellest linnast hoopis midagi muud, kui ta tegelikult oli. Tegu siis põhimõtteliselt tööstuslinnaga (kuigi SA’d tutvustavad voldikud-raamatud väidavad et aastaringne puhkuse sihtpunkt), kus elas päris palju aborigeene. Mõtlesime siis, et läheme vaatame ühte punast kaljut… hakkasime linnast sõitma, asfladist sai kruusatee, kruusateest sai hullem kruusatee ja ühel hetkel pidime üle raudtee sõitma. See oli ausalt

öeldes rohkem kui kahtlane, sest selle tee näol ei olnud väga tegemist mingi teega, sest see ei viinud mitte kuhugi. Ja tundus, et see on suht ainuke koht kust üle raudtee saab. Ja meie infopunktist saadud teabe põhjal pidavat seal päris paljud rongid parkima. Nii, et natuke oli küll hirm, et nüüd pargib meid mingi rong sinna kinni.. aga noh, uudishimu sai ikka hirmust võitu :) Sõitsime siis autoga enam-vähem nii kaugele kui sai ja hakkasime kalju poole jalutama. Umbes paari sammu järel sai selgeks, et märjematel aegadel on sellel alal tegelt vesi. Pind oli savine, vajuv ja kõikjal vedelesid teokarbid. Otseloomulikult suutis Laura veits ennast ära käkkida ja jalgupidi kuhugi mudasse vajuda. See oli naljakas juba esimesel korral. Teisel korral oli see muidugi veel naljakam. Ja kolmandal korral, noh..

aint Laura saab vist nii. Vihjeks võib öelda, et me Maiksuga ei vajunud kuhugi. Kõndisime siis peaaegu kaljuni ära.. aga pinnas ja taimestik läks ikka väga kahtlaseks ära, pealegi kulges mingi rong meie ülesõidu kandis, nii et pidasime paremaks otsa ringi keerata. Nii et päris veeni ei jõudnudki :P

Käisime siis poes oma söögivarusid täiendamas, et tühjusesse jõudes kõhus tühjus ei valitseks. Ööbimiseks rentisime ühe pisikese cabini. Kokkasime seal siis miljon sööki kokku, et järgnevatel päevadel lihtsalt sõita ja sõita ja sõita ja sõita ja veel mustmiljon kilomeetrit sõita saaks. Vaatasime telekat, tegime piipu ja mõned õlled ning sõime õhtust. Tore väike majake on :)