metselu ja saarerahvas

Sel nädalal oli meil kõiksugustel erinevatel põhjustel ainult üks tööpäev –esmaspäev. Korjasime veel viimaseid Galasid ja kulgesime suht niisama.

Teisipäeval käisime ühe onkli Clive’i juures tööl. Clive ostis endale kolm nädalat tagasi jupi maad koos poolioleva maja ja mõne shediga. Tundus, et elutegevust ei ole seal territooriumil juba pikemat aega toimunud ja et eelmised elanikud olid mingid prügikogujad. Meie ülesanne oligi seda nö. prügi sorteerida.. seal oli igast vanametalli, puitu ja muud jama. Põletasime siis suurtes kogustes puitu ja ladusime kõik vanametalli treilerile.

Pidime maha lammutama ka ühe vana kuuri, kus meile üllatuseks oli üüratu rotipesa. Alustuseks hüppas üks rott välja ühes vanast autokummist, mida ma parajasti Laurale viskasin.. päris rõve oli kui ta mu käe vastu läks. Järgmine rott hüppas välja kuskilt laudade alt. Ja järgmised rotid olid kõige rõvedamad. Olime selle putkaga juba lõpetamas, lihtsalt mõned viimased puidutükid ja kivid vajasid liigutamist.. hakkasin siis ühest kohast ühte suurt puidutükki lahti kangutama. See kohe üldse ei tahtnud liikuda.. kummardasin siis sinna hästi lähedale ja

lükkasin näpud taha. Sel hetkel kui selle tüki ära tõmbasin, hüppas sealt mulle PEAAEGU NÄKKU vähemalt viis rotti, kes sajas ilmakaares jooksu panid.Karjusime Lauraga nagu napakad ja jooksime päris kaugele ära. RÕVEEEEEEEEEE! Järgmine rott hüppas välja mingi metallplaadi alt ja kui ma ta eest ülimas meeltesegaduses ära joosta tahtsin (tegelt jooksin ümber Laura ringiratast), siis see lollakas jooksis mulle lihtsalt järgi.. kuni mingil hetkel sai aru, et peaks vist hoopis teisele poole jooksma. Väga tark rott, indeed.

Seal jätkus meil siis tööd mõneks tunniks ja Clive kutsus meid tagasi järgmiseks päevaks. See mõte meile väga ei meeldinud, sest leidsime et kolm tundi päevas ei ole mõtet tööd teha, kui sama hästi võiks kuhugi kaugemale trippima minna ja ööseks jääda. Ütlesime siis talle, et tahaks rohkem teha ja soovituslikult näiteks nädalavahetusel. Ta oli sellega täitsa päri, nii et laupäeval läheme siis uuesti. See koht ise oli muide väga vinge asukohaga.. mägede vahel ja keset metsa.. eriti armas kivimaja ja parematel (loe: märjematel) päevadel jookseb sealt ka väike ojake läbi.

Samal päeval otsustasime siis taaskord Brunyt külastada. Kes veel ei tea, siis Bruny on see väike vahva saareke Tasmaaniast lõunapool, kus me ka eelmisel aastal paar väga toredat päeva veetsime. Sõitsime Clive’i juurest kiirelt koju, käisime postkontoris (jei, meie tellitud piibutubakas jõudis kohale!), pakkisime asjad ja läksimegi praami peale. Brunyl otsustasime kohe eelmisel aastal avastatud Jetty Beachile minna. Tegime ainult kahte saart (South Bruny ja North Bruny) ühendaval maaribal korra peatuse ja ronisime vaateplatvormi otsa. Seal vaateplatvormil kohtasime ühte vanapaari, kes meilt kohe ilma igasuguse sissejuhatuseta miljon küsimust küsisid. Tädi olevat üles kasvanud koos kahe Eesti sõbrannaga – Urve ja Helega. Rääkis veel, et austraallased ei osanud Urve nime hääldada ja siis Urve koguaeg parandas neid. Lõpus tädi tänas meid vestluse eest, millest ta enda sõnul oleval palju õppinud. Solberdasime veel natuke merevees ja sõitsimegi edasi. Kui olime peaaegu kohale jõudnud, vaatasime, et taevas kisub kole tumedaks. Ja need ei olnud mitte tavalised vihmapilved, vaid hoopis tossupilved. Helikopterid lendasid ja ümberringi ja mõtlesime, et ongi tegemist metsatulekahjuga. Täpselt Jetty Beachi keerava tee otsas oli aga silt, et tee on suletud ja et tegemist on planeeritud süütamisega.

Nö. „planeeritud süütamine“ (ma ei oska seda kuidagi teisiti tõlkida) on siis selline tegevus, mida viib läbi Department of Sustainablity and Environment. Kuna Austraalias on igal aastal suured metsatulekahjud (bushfires), siis üks paljudest viisidest neid ära hoida või kergemini kontrolli alla saada on juba varakult teatavates kohtades kõik põlev materjal ise ära põletada. Tavaliselt tähendab see mingi kindla nö. „rindejoone“ ära põletamist, et juhuks, kui tuli peaks ühel hetkel sinnamaani jõudma, siis ei ole seal lihtsalt midagi enam põleda. Aborigeenid tegid niimoodi juba palju-palju aastaid tagasi ja vähehaaval hakkavad kõik osariigid sellist toimimisviisi juba kasutusele võtma. Tasmaania aastane eesmärk on põletada umbes 5% üldkasutatavast maast, mis on siis ligikaudu 60 000 hektarit maad, millest omakorda 25 000 on riigimetsa.

Nii pidimegi kurvalt otsa ringi keerama ja saar teise otsa telkimisalale sõitma. See oli küll natuke tobe, sest ühest otsast teise sõit võtab oma tund aega ja meil oli väga vähe õhtust valget aega jäänud. Lõpuks jõudsime siis kohale – väga vahva oli see, et rahvast oli sel korral seal vähem. Seadsime oma lauad-toolid-lõkke ja kõik muud asjad valmis ja nautisime niisama olemist. Maiks käis kalal ja sai kaks flatheadi, mille me ka lõkkel ära küpsetasime :)

Kuna selle telkimisala lähedal on võimalik öösiti pingviine näha, siisotsustasime Lauraga öösel selle rännaku ette võtta. Muidugi oli igati loogiline enne lõkke ääres mõningaid tondilugusid rääkida ja üksteist hirmutada. Kõndisime siis kottpimedas randa ja asusime oma 2-3km rännakule väidetavate pingviinide juurde. Taskulampe oli meil koguni kaks, millest kumbki väga midagi ei näidanud.. sama hästi oleks võinud välgumihkliga jalutada. Kohe alguses kohtasime ühte meest, kes seal kottpimeduses haisid püüdis – ühe oli ka kätte saanud. Sellel onul oli õnge otsas selline punane tuli, mille järgi tema õng pimeduses juba kaugelt näha oli. Jutustasime natuke ja jalutasime edasi. Järgmisena tulid meile vastu neli vanainimest, kellest üks tädi tahtis meil kangesti ninast sisse ronida.. või noh, ta tuli nii lähedal, et koguaeg pidi sammu tagasi astuma.. ja siis tema astus jälle sammu lähemale. Igatahes, nad ütlesid, et pingviinid on väääääääääga kaugel ja olid üldse sellise

suhtumisega, et me ei peaks vist minema. Jätsime siis hüvasti ja kõndisime edasi. Järgmiseks istusime lihtsalt rannale maha ja lootsime, et äkki pingviinid tahavad ise meie juurde tulla. Olime natuke aega istunud, kui avastasime, et istume suht kellegi telgi kõrval :D Ühel hetkel tulid põõsastest ka mingid inimesed, kes meid algul tükk aega taskulambi valgel piidlesid ja siis ka lähemale juttu tulid rääkima. Alguses oli ikka naljakas – seisid 10 meetri kaugusel ja lihtsalt lasid meile oma prožektoritega mingi minut aega valgust näkku.. tõesti meeldiv esmakohtumine. Nemad siis olid mõnda pingviini näinud, aga ütlesid, et seal õiges pingviinikohas on inimesi palju ja pingviinid hoiavad veits eemale. Otsustasime veel täpselt 50 sammu edasi kõndida ja siis otsa ringi keerata.

Hakkasime siis tagasi kõndima. Olime juba natuke aega kõndinud, kui nägime haimehe punast tulukest. Haimees oli oma pealambi ka põlema pannud, nii et ta oli väga hästi näha. Mõtlesime just, et nii hea et ta ikka seal on, siis leiame vähemalt selle koha üles, kust peab metsa vahele keerama, et tagasi telkimisplatsile jõuda. Kõndisime siis tema tule järgi, kuni mingil hetkel saime aru, et tegelt vahemaa meie ja tema vahel ei vähene ja et tema kõnnib tegelikult eest ära. Ühel hetkel keeras tema kuhugi metsa vahele ära ja me arvasime, et ku isinna kohta jõuame siis sealt peabki metsa keerama. Kõndisime siis veel veidike seal pimeduses, kuni avastasime, et rannal ei ole enam mitte ühtegi jalajälge. Veits tuli juba hirm naha vahele ja otsustasime otsa ringi keerata ja tagasi jalutada. Kui olime mõnda aega jalutanud, ilmus selja taga metsa vahelt välja haimees, kes nüüd tagasi meie poole liikus. Seisime siis hirmunult paigal ja mõtlesime, mida teha. Sest ega me tegelt ei teadnud, kes sealt tuleb ja mis äri ta seal metsas üldse ajamas käis. Otsustasime siis ilusti paigal seista ja ta ära oodata. See mõnikümmend sekundit kui haimees meie poole kõndis, oli küll väga hirmus olla. Lõpuks haimees tuli ja näitas kus metsarada on. Kõndisime siis koos haimehega (kes tegelt oli ikkagi natuke hirmus), tagasi Maiksu ja lõkke ja auto ja sel hetkel kõige turvalisemana näiva koha juurde terves maailmas!

Nii me siis ei näinudki pingviine. Nägime ainult liigutavat adru.. või noh, ma mingil hetkel olin väga veendunud et üks adruhunnik liigutas ja ma ehmatasin nii väga, et Laura ehmatas selle peale, et mina ehmatasin. Kisasime ja hüppasime siis seal kottpimedas rannas nagu lollakad.

Öösel magasime meie voodiks muundatud autos ja Laura oma telgis. Hommikul jõudsime täpselt hommikusöögi ära süüa ja natuke niisama istuda, kui hakkas vihma sadama. Pakkisime siis ennast kokku ja otsustasime saare peale sõitma minna. Käisime Adventure Bays.. sõitsime umbes kõik läbi, mis vähegi sai.. nägime kõiksugu monumente ja käisime isegi muuseumis. Kuidagi läksid asjad riburadapidi nii, et muuseumist jõudsime mingi puhkealani ja puhkealalt mingi 4WD autodele mõeldud teeni. Või noh, tegelikult isegi mitte seda – igalpool olid sildid, et ennekõike on need mõeldud puiduveoautodele. Sõitsime kuskil sügavas metsas, mööda kahtlase väärtusega teid .. ja arvake ära, kes selle üle kõige õnnelikum oli. Mahalangenud puud ja kõiksugu muud takistused andsid talle muidugi ainult hoogu juurde.

Lõpuks jõudsime ühte randa, kus isegi oli silt, et mööda randa sõites jõuab mingi uue telkimisplatsini. Meid tegelikult see telkimisplats üldse ei huvitanud, peaasi oli, et saaks rannal sõita ja läbi väikeste mageveeojade kihutada. Tegime siis igasugu pilte ja lindude hirmutamise ja veepritsimise mänge :) Me Lauraga saime siis ka mõlemad esimest korda autot katsetada. Pean ütlema, et see rannas, otse ookeani kõrval sõitmine on vist mu lemmik sõitmine üldse!

Hiljem käisime veel majakat uudistamas ja nüüdseks juba kustutatud metsaga Jetty Beachil.. Tee äär oli põlenud ja kole ja must. Jetty Beach oli täpselt sama armas nagu eelmisel aastal.. aga kahjuks ei saanud me ilma tõttu sinna kuigi kauaks jääda. Mis oli niii-niii kurb, sest see on tõesti selline koht, kus tahaks nädal aega lihtsalt olla – kala püüda ja snorgeldada ja kajakiga sõita ja raamatuid lugeda ja päevitada ja süüa ja süüa ja süüa ja lõket teha ja metsas jalutada ja delfiine vahtida ja veel kala püüda ja veel kõik asjad ringiga otsast peale jälle ja jälle ja jälle uuesti teha.

Igatahes, kogu meie wildlife piirdus siis nelja jänese, liigutava adru ja vähemalt tuhande roadkilliga (need loomad, kes auto alla jäävad). Oleks nii väga tahtnud kauemaks jääda, aga kahjuks on meil sügis ja vihma muudkui kallab.

Lõpetuseks teile ka väike statistika roadkillide kohta.

Roadkille aastas: 293 000

Neist possumid: 108 543

Neist pademelonid (üks wallaby liik): 28 854

Neist wallabyd: 15 829

Neist Tasmanian Devilid: 3 392

Keskmine roadkilli tihedus: 1 loom iga 3km kohta.

Aasta keskmine: 32 roadkilli iga tunni kohta

Ahjaa, Maiksu kalaseiklused arenevad juba nii kaugele, et eile ta sai kaks haipoissi ja paar flatheadi ka.

Eelmise aasta Bruny lugu on siin.

vääääga palju lambaid

6 thoughts on “metselu ja saarerahvas

  1. ingrid says:

    väga toredad tegemised ja ega neid rotte ei tea, ta võib-olla arvas et sina võiksid mujale joosta. tema oli ju kodus.

    • Märt says:

      mulle kohe üldse ei meeldi, et te Maiksukese sinna kohutavasse, metsikusse metsa üksi jätsite. Ma National Geograficust kuulsin ükspäev, et seal pidi ikka igasuguseid olema. Maiks on just nende tüüp.

  2. Eveli says:

    Rotipesas esimesed kaks rotti olid vist üllatus ja korralik ehmatus, aga ülejäänud olid lihtsalt ehmatused, mitte enam üllatused :D

  3. MM says:

    Olete vist oma autoostuga väga rahul – pooltel piltidel olete jäädvustanud ka oma uut “sõpra”. Loodame, et ka tema teenib teid vääriliselt.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s