Tere lapsed, täna ma tahan jutustada teile loo ühest väikesest tüdrukust nimega Laura. Laura on selline neiu, kes käib jala päevas umbes 10 km (+ see mis niikuinii iga päev käiakse). Jalutab siin hommikuti tööle mingi 4km ja õhtul tagasi ja tööl seisab terve päeva püsti. Õhtuti kui ta meilt ära läheb on õues juba pime ja Laura kardab kangesti et põõsast tulevad loomad. Täna läks ta isegi varem minema, et valges jõuda.
10 minutit pärast tema lahkumist sain smsi: “K*******e, nägin päris elus lippavat jänest, nüüd saab ainult hullemaks minna! Appi, mis loomad mind ees ootavad.”
10 minutit pärast smsi sain telefonikõne, mille teiselpool otsas poolhüsteeriliselt naerev Laura, kes ütleb, et pull on keset teed ja kole hirmus on.
Õhtul msnis:
Laura ütleb: leidsin teepealt selle jalgratta spidoka
Laura ütleb: ja pastaka ja ühe täiesti heas korras ketsi
Selline lugu siis teile täna õhtul.
Laura pead suuuure seljakoti kaasa võtma, nii saad korralikult varandust kokku ajada! :D
nüüd olen ma nagu üks su lollara hulludest vanameestest, kellel on oma lugu
Nagu Pipi asjade leidmise ja nende vajalikkuse lugu.