elu Kutas

Eile jõudsime siis Balile, Indoneesiasse. Indoneesia on riik ekvaatori lähistel (tegelikult jookseb ekvaator läbi Indoneesia, aga mitte siit, kust meie oleme), mis koosneb 17 000 saarest, millest vaid 6000 on inimeste poolt asustatud.

Indoneesias elab 240 miljonit inimest, mis teeb temast rahvaarvult maailma neljanda riigi. Selle 240 miljonit inimest moodustavad tegelikult kokku 100 etnilist gruppi, kelle seas on nii islami, hinduismi kui budismi kummardajaid. Kui enamik indoneeslastest on moslemid (tervelt 220 miljonit inimest), siis Balil, kus meie hetkel elutseme, võimutseb hinduism.

Indoneesia on tunduvalt vaesem, kui nii mõnedki tema naaberriigid. Pea 50% Indoneesia elanikest peab päevas hakkama saama vähem kui 25 Eesti krooniga, mis teeb Indoneesiast võrdlemisi odava maa. Ometigi hakkavad tänu turismi edenemisele ka siin hinnad Austraalia omadele järgi jõudma. Seda peamiselt siiski põhilistes turismisihtkohtades, kust kohalikud niikuinii asju ei osta.

Eile maandusime siis Balil, Kuta lähistel asuvas lennujaamas. Võtsime koos ühe Saksa tüdruku, Stellaga, takso ja sõitsime Kutasse. Sellele eelnesid muidugi pikad ja tüütud kauplemised taksojuhiga, mille tulemusena suutsime siiski lõpuks endale enamvähem meelepärase hinna  välja rääkida. Taksojuht viskas teepeal igast kildu, seda peamiselt mittetahtlikult. Naljaks osutus enamasti see, et ta ei saanud inglise keelest suurt midagi aru ja siis ta vastas midagi jumala lampi.

Kuna kõige odavamatel majutusasutustel oma kodulehekülgi (ega mingeid vahendajaid) Internetis pole, siis tuleb need ise kohapealt otsida. On üpris keeruline pimedas oma raske seljakotiga mööda kitsaid ja valgustuseta tänavaid ja käike ekselda, et endale meelepärane koht leida. Kõik kohad, mille hind ja väljanägemine meile sobis, olid juba täis ja kõik kohad, kus ruumi oli, olid meile natuke liiga kallid. Lõpuks leidsime ühe koha, mis hinna poolest oli päris normaalne aga välimus jättis kõvasti soovida. Otsustasime, et vahet pole, magame selle ühe öö kuidagi ära ja hommikul vaatame edasi.

Käisime õhtul veel natuke väljas söömas ja kohaliku õlumaailmaga tutvumas. Üks väike hiir jooksis ka laua juures ringi, aga toit maitses sellegipoolest normaalselt. Läksime magama vist mingi kesköö paiku, kui väljas oli ikka veel umbes 29 kraadi sooja. Tahtsin kangesti ilma lina ja riieteta magada, aga avastasin, et see tähendaks tasuta väljanäitust. Nimelt oleksid kõik need „hotelli“ külastajad, kes teisele korrusele suunduvad, saanud huvi korral peatuda „akna“ juures, millest avanes kaunis vaade tervele meie toale. Tegemist oli aknaga, millel ei olnud klaasi, võrku, kardinaid.. sisuliselt üldse mitte midagi. Seega olin sunnitud endale terve öö meelde tuletama, et ikka lina peal hoiaksin. Öösel ärkasin kaks korda. Esimene kord kuna keegi laulis väga räige aktsendiga „heeeey nooow, heeeey nooow“ ja teine kord selle peale, et keegi karjus „Show me your muscles, let me feel your muscles!!“, mille peale siis arvatavasti musklivend lasi oma muskleid katsuda ja küsija karjus „aaaargh!!“.. või midagi taolist. Hääle järgi otsustades oli muide mõlema rääkija puhul tegemist meestega.

Hommikul oli mul juba poole seitsme ajal uni läinud ja ajasin Maiksu ka üles. Otsustasime linna minna ja endale uue elukoha otsida. Esimese asjana kõndisime randa ja võtsime ühes kohvikus väiksed kohvid ja hommikusöögi. Äärmiselt meeldiv üllatus oli see, et meile mõlemale toodi oma kannutäis korralikku kohvi, millest saime mõlemad kenasti umbes kaks ja pool tassi kohvi. Vaade rannale oli imeline! Siin on ikka väga korralik surfilaine, mida tahame kindlasti lähiajal proovima minna. Peale hommikusööki otsustasime endale siis uue elukoha otsida. Käisime läbi mitmeid erinevaid üliväikseid käike, kuni lõpuks otsustasime küsida niisama huvi pärast hinnapakkumist ühest kohast, mille väraval seisis kiri „täis“. Olime õigel ajal õiges kohas, sest tegelikult oli neil juba vabanenud üks tuba, mille me kohe kärmelt endale krabasime. Võrreldes meie eelmise elukohaga on see koht paradiis! Tuba on lihtne ja natuke räsitud, nagu nad kõik siin, aga see-eest on meil väga äge terrass ja koht ise on väga armas. Meie maja asub ühes üpris suures aias, kus on kõiksuguseid erinevaid väikseid majakesi, altareid ja igasugust põnevat usuvärki, mille otstarvet ma veel ei tunne. Viimast on endal ka piinlik tunnistada, aga küll ma välja uurin!

Uue elukoha leidmist läksime tähistama ühe mõnusa tunniajase massaažiga. Oh kui mõnus oli üle nii pika aja end täiesti täiesti lõdvaks lasta! Hiljem jalutasime veel linnas ringi ja nüüd oleme oma väikses pesas tagasi. Võtan hoogu, et minna naabrinaise juurde, kes punub siinsamas väikseid kaunistusi tulevaseks tseremooniaks, millesse nad oma vaimudele kingitusi panevad. Ehk olen tunnikese pärast juba targem ja oskan vähemalt kohalikke kaunistusi punuda.

5 thoughts on “elu Kutas

  1. Märt says:

    ja kui ei ole veel tulnud siis tea, et kui tulete siis selle reisilennuki uksed ei käi lahti ja neid ei tohi avada, et välja karata.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s