Vahel esineb meil külalisi ka siin blogis. Maldari lugu:

Austraalia! Austraalia! Austraalia!

Mida ma teadsin Austraalist enne, kui nüüd, kus ma siin tegelikult olen juba üle 2 nädala olnud? Vaid seda, mida kunagi geograafiatunnis õpitud sai. See, et Austraalia on suuruselt maakera 6. maailmajagu ja see, et siin igal sammul hüppavad kängurud ja ujuvad nokkloomad.

Tegelikkus on oluliselt õõvastavam. Kängurusid olen näinud enamuses vaid teeservas purukssõidetuna (välja arvatud loomaaed ja üks kord ühte üle tee jooksmas) ja nokklooma pole üldse näinud.

Ha, ha, ha…

Need  kes arvasid, et ma reisis Austraaliasse pettunud olen, on asjast väga valesti aru saanud. Olen siin palju pidanud kogema/nautima seda, milleks oma elu eelmise viiekümne aasta jooksul lihtsalt pole võimalust olnud.

Elades ise ehedas looduses (mõtlen  Paliveret), pole ma end siiski eriliseks loodusesõbraks või putukavaatlejaks kunagi pidanud, kuid kui

–         hotelli rõdul hommikukohvi juues tuleb seltskond kakaduusid sinult süüa norima, istudes seejuures sinu käel, õlal, peas (käevarred olid täiesti ära kriibitud) või

–         snorgeldades mingil helesinisel riifil, kui sind ümbritseb tundmatutest kaladest ümbritsev kalaparv, kellede värvigamma ületab oluliselt vikerkaare värve või

–         sõites täis ajalugu pakatava purjekaga (mis väidetavalt on väisanud ka Baltimere sadamaid) subtroopiliste saarte vahel või

–         läbides kaasaja 4-teljeveolise maasturiga mööda tava-autole läbimatuid teid või

–         kihutades sama autoga mööda asfalt-siledat rannaliiva (lubatud oli 80km/h, kuid kohati käis meil nool 100 km/h peal ära – häbi, häbi!!) või

–         sõites gondliga (tavaliselt oleme sellisega harjunud sõitma Austria Alpide suusareisidel) vihmametsa kohal või

–         reisijana kitsarööpmelises rongis (meil Eestis võeti minu teada taolised maha vist juba 1960-nendatel aastatel) samas vihmametsas või

–         ujudes mingis järjekordse kose järjekordses laguunis (kus tegelikult ujuda ei ole lubatud) või

–         uidata kusagil mingi endise „Hispaania Unistaja“ pargis ja teada saada seda, et juba sada aastat tagasi mängisid inimesed tennist, vaatasid kino, suplesid ja vahetasid riideid selleks spetsiaalselt ehitatud riidevahetuskabiinides (uskumatu!!!) või

–         emmata mingit viiesaja aastast puud (võib-olla oli selle vanus isegi rohkem või vähem .., vahet pole) Austraalia vihmametsades, või

–         jne., jne., jne.

tunned sa mingit vahetut sidet loodusega/eluga oluliselt enam, kui kunagi varem ja see on hea Tunne.

Ja ilmselt on just see Tunne süüdi selles, et olles siin Austraalias, hakkad sa tegema asju, mida sa tavaliselt ei tee või oled arvanud, et „mina seda küll ei pea mõistlikuks“.

Juba see, et näiteks kõõluda mingi „kõdunenud“ saja-aastase paadi masti otsast allarippuva köie otsas ja teha sealt kahtlase väärtusega allahüppeid/kõhukaid või minna kummipaadiga mingile roppkärestikulisele jõele ja seejuures end uputades (vett sisse ahmides) mingeid kärestikke pidi alla ujudes ning mingitelt, mitte vähem, kui 6-meetritelst kaljunukkidelt sügavikku tikk-pomme hüpates, pole olnud juba ammu olnud ju minu stiil. Aga miks ma seda siis teen?

Veel enam.

Minna hüppama lennukilt langevarjuga üle 4 km kõrguselt (ma ju kardan kõrgust!) seejuures teades, et 2/3 sellest distantsist (ca 1 min) laskutakse vabalangemisega, oleks olnud varem/mujal minu jaoks täiesti mõistetamatu. Mis toimub?

Aga ilmselt see ongi Austraalia.

Siin olles olen jällegi mõistnud, et Elu on (ikkagi)ilus. Nautigem siis seda. Olen kindel, et see on olnud siiani minu elu parim reis.

Aitäh Maik ja aitäh Elina, et võimaldasite meile seda!

Kui ei oleks olnud teid siis oleks meil jäänud paljugi nägemata, teadmata, avastamata…