Pühapäeval käisime piknikul, mille oli korraldanud siinne eestlaste selts. Kõik olid üliüllatunud, kui me sinna saabusime ja tahtsid meiega kangesti juttu rääkida. Üks tädi kattis meile kohe laua ja kukkus aga sööki ette uhama. Teised tädid ja onud tahtis lihtsalt oma elulugusid rääkida ja kuulda, mis meie siin teeme ja kuidas kulgeb. Oli väga huvitav kuulda selliste inimeste elust ja olust siin Austraalias ja ka nende suhetest Eestiga. Üks tädi näiteks rääkis, kuidas ta vanemad põgenesid sõja ajal Shanghaisse ja et tema sündis hoopis Hongkongis. Üldse oli neil kõigil äärmisel huvitav elukulg olnud. Kohtusime ka Eesti aukonsuliga, kes nõudis, et ta viib meid ise koju (Hedi asemel) ja poodi ka. Algul tundus küll natuke kahtlane tüli teha, aga kui ta oli juba mitu korda öelnud, et ta väga tahab seda teha, siis jäime nõusse. Tal oli äge auto, numbrimärgi peal oli suur Eesti lipp :) Viis meid poodi ja viskas koju ära ja aitas kotid ka tuppa tassida.

Esmaspäeva hommikul alustasime tööd. Ärkasime üles kella 7 ajal hommikul ja avastasime, et väljas on ainult 1 kraad sooja. See oli päris kohutav, kuna meie kõige soojemad riided on pusad ja nendega 1 kraadiga ei ole just väga midagi peale hakata. Õunte korjamine oli uus ja huvitav.. nii umbes pool tundi. Edasi läks raskeks ja valusaks. Tegelikult ongi nii, et ma olen praegu sellest suurest korjamisest nii väsinud, et blogimine on suht viimane asi, mida ma teha tahan. Töötasime sel nädalal veidi üle 60 tunni ja oleks pidanud töötama isegi 75 kanti, aga küsisime tänase vabaks. Sest tõesti ei jaksa kaks nädalat järjest korjata. Suured puud ja redelil turnimine on nõme. Rasked õunakotid on nõmedad. Selja-, käe-, õla-, kaelavalud on nõmedad. Sinikad jalgade peal on nõmedad. 12 tunnised tööpäevad on nõmedad. Laupäeva hommik oli kuidagi eriti raske, mitte mingit tahtmist ei olnud neid pabulaid korjata nende mammutpuude otsast. Nii ma siis istusin seal puude all ja võitlesin iseendaga, et oma kaotatud töövaimu tagasi saada. Kangesti kiskus melanhoolseks ära. Lõppkokkuvõttes oli kõikide nende päevade jooksul pea ainuke asi, mis elus hoidis, see kui põhikutt Andrew muudkui käis ja kiitis, kui hästi meil läheb. Üldse kuidagi hästi kukkus see värk välja, Andrew ka ütles, et kõik kangesti hoiavad meid. Ühel heal päeval võtsid mehed meie raskete puude rea meilt üle ja meie saime väikseid teha. Ühel teisel heal päeval tuli meie järelvaataja Steve ja ütles, et me oleme ikka kõige paremad korjajad. Võttis oma õunakoti ja tegi minu puude tipud ära, et ma ei peaks redelil turnima. Ja siis võttis veel traktori ja viis täis õunakastid ära, et Maiks saaks ka rahulikult lõunat pidada. Ja viimasel päeval, kui Andrew nägi meeleheidet mu silmis, viis ta meid lubatud suurte puude asemel hoopiski väikeste puude reale. Toredad on need eelised, mis tulevad arvatavasti sellest, et oleme siis teistest korjajatest kauem tööl olnud.

Täna siis puhkasime ja pesime pesu ja koristasime natuke ja homme hakkame jälle tööle. Ma loodan, et kunagi tuleb eluvaim minusse tagasi ja ma viitsin teile kirjutada kõigest, mis vahepeal toimunud. Ja viia teid kurssi õunakorjaja igapäevaeluga. Aga praegu kohe üldse ei jaksa.