Ma üldse aru ei saa, kes see jätab sellised pikad vahed blogimisse. Pärast on nii vastik kõike otsast peale jutustama hakata.

Igatahes, meie seiklused Coonabarabranis lõppesid ära ja sõitsime Orangesse. Vanaaastaõhtu nägi meie nelja (mina, Maiks, nunnukesed Ailen ja Joonas) puhul välja üpris masendav. Kõik olid nii väsinud, kuna oli töönädala lõpp ja üldse kohe ei viitsinud midagi suurt korraldada. Nii me siis hängisimegi tühja. Kummaline oli see, et Orange oma rohkem kui 30 000 elanikuga, ei korraldanud mitte ühtegi ilutulestikku. Keegi kuskil lasi ühe (!!!!) raketi ainult. Huumor.

Hommikul võtsime suuna Goulburni poole. Tee Goulburni on üpris äge, kruus ja asfalt vaheldumisi, kuskil kalju serva peal. Goulburnis saime kokku oma vanade heade sakslaste Lisa ja Pauline’iga, kes olid oma vanaaastaõhtu veetnud Syndeys. Koos võtsime suuna Melbourne’ile. Kuna me olime kõik aga ikka veel niiiii väsinud ja õues oli totaalne saun, siis Melbsi me ei jõudnudki. Jäime ööbima hoopis 300km enne Melbsi, mingis väikses osariikide piirilinnas Wodongas. Leidsime mingi karavanipargi, hängisime basseinis ja mängisime kaarte.

Hommikul sõitsime siis Melbourne’i. Ei viitsinud kesklinnas neid pilvelõhkujaid vahtida, niisiis võtsime suuna hoopis St. Kildasse, mis on selline nunnu väike äärelinn. Käisime vene poes (millest te juba kõik teate) ja hängisime niisama. Järjekordne näide austraallaste abivalmidusest oli see, kui läksime mingist suvalisest saiapoest küsima, kus asub lähim netipunkt või mingi koht, kus saaksime oma praamipiletid välja printida. Asi lõppes sellega, et tund aega hiljem printisime saiapoe müüja kodus pileteid välja.

Käisime ka üleilma kuulsal Brighton Beachil, väikseid rannaputkasid vaatamas. Ja kuna kogu päev oli olnud meie jaoks üliäge (koos kõikide kodupäraste söökidega ja ägedate kohtadega), siis otsustasime, et ei viitsi hakata mingit karavaniparki otsima ja magame hoopis rannas :P Ilm keeras tegelt aga nii halvaks, et magasime hoopis autos. Millest aga tegelikult ei olnud midagi hullu, sest juba kell 6 pidime praami järjekorda minema. Jätsime oma sakslastega mõneks päevaks hüvasti ja läksime praamile.

Praamisõit oli nõme. Kokku 9 tundi ja koos esialgse passimisega praamil ja veidikese hilinemisega veetsime seal praamis kokku 11 tundi. Loksutas nii pahasti, et inimesed ümberringi lihtsalt oksendasid koguaeg. Natuke lohutas asjaolu, et praamil oli tasuta kino ja saime seal aega veeta. Kui õhtul Tasmaaniale jõudsime, otsustasime kohe saare teise otsa saare „pealinna“ Hobartisse sõita. Jõudsime kohale üpris hilja öösel ja keerasime kohe magama.

Hommikul saime teate sakslastelt, et nad on lennujaamas ja tahaks meiega liituda. Tegime siis kiired pesud ja pakkimised ja läksime neid peale korjama. Nende peale korjamise ja linna sõitmise vahele mahtus ka üks tore seik politseiga. Nimelt tahtsid härra ohvitserid meilt absoluutselt kõike teada ja kontrollida. Viisad, autopaberid, juhiload jnejnejne. Kui nad pärast umbes 15-20 minutilist kontrolli said aru, et meiega midagi valesti pole, võtsid kohe palju sõbralikuma tooni ja jutustasid niisama, et mis me teha plaanime ja kuhu minna võiks jne.

Hängisime natuke linnas ja otsustasime, et otsime mingi karavanipargi, mis on kuskil vee ääres. Leidsime Hobartist 30km väljas Snug Beachi karavanipargi, mis oli tõesti ookeanile nii lähedal, et lausa lust vaadata. Ainult paarkümmend sammu meie „telgiplatsilt“ ja oledki vees. Väga väga väga armas koht. Õhtul läksime kohtuma minu kursakaaslase Karmeni ja tema sõbranna Janega. Istusime niisama rannas ja pläkutasime. Maiks üritas kala püüda, aga eriti (loe: üldse) ei õnnestunud.

Tänu Karmenile ja Janele saime juba järgmisel hommikul tööle vaarikaid korjama ja jätsime oma sakslased maha (sest nemad läksid kuhugi f’estivalile vabatahtlikuks). Farmerid (kaks venda) olid muidu toredad, kui välja arvata see osa, et nad rõhutasid koguaeg, et mingit bullshiti nad ei tee ja makse maksma ei pea ja nemad on head farmerid. Järgmine päev selgus siis tõde selle kohta, miks nad makse ei maksa. Nimelt on palk selles farmis nii väike, et see on täiesti ebanormaalne ja kui nad sellele ametliku käigu annaksid, siis oleks nad juba ammu mingite heade inimeste poolt vastutusele võetud. Pärast kahte ja poolt tundi lasime nad lihtsalt üle ja läksime uut farmi otsima. Juba teises farmis sattusime ühe toreda Andrew otsa, kes vedas meid esimese viie minutiga maja juurde, kus elama pidime hakkama ja ütles et kui olete end sisse seadnud, võite tulla ja alustada kirssidega.. või siis alustada homme, kui täna ei viitsi. Alustasime siiski samal päeval, korjasime kolm tunnikest. Nüüdseks oleme Andrew juures töötanud juba 4 päeva ja siin on tegelikult täitsa tore. Meie väike hütike on ka armas. See on küll vana ja veits korrast ära, aga samas on siin kõik olemas: pisike kööktuba, kus on kõik alates külmkapist ja pliidist ning lõpetades telekaga. Sellise majakese eest maksaksime karavanipargis umbes 180 dollarit ühe inimese kohta nädalas.

No ja nagu alati, just siis kui raha hakkab nagu jälle normaalselt sisse tulema, läheb meil auto katki. 1000 dollarit jälle mehaanikutele maksta, jehhuu! Niisiis käisime ühel päeval häälega linnas. Tagasitulek oli naljakas, hääletada koos kasti õllega on üpris piinlik :D Nii et oleme nüüd siin farmis hänginud ja oma naabritega aega veetnud. Meie naabrid on siuksed vanad pässid, kellest üks on siin juba 11 aastat töötanud ja kes koguaeg tahab, et me temaga õlut jooma läheks. Üks teine vanamees on rohkem selline individualist, kelle parimad sõbrad on ta põrsanäoga koer ja kastmisvoolik, millega ta alalõpmata muru kastab. Siis on meil veel selline vanem paar, kes kohati on nagu joodik-sindrinahad Eestist, aga kohati on täitsa toredad. Nad kõik (peale individualisti) kannatavad väga raske suhtlemisvajaduse all ja me peame aeg-ajalt viisakuse mõttes nendega hängimas käima.

Kui me just Robi ja oma teiste naabritega ei hängi ja tööd ei tee, siis oleme aega veetnud Jane ja Karmeniga. Eile tuli neile Adelaide’ist külla veel üks eestlane Raul, kes tegelikult õpib Adelaide’is ja kellel on praegu suvevaheaeg. Raul, Karmen ja Jane rentisid auto ja kõik koos otsustasime sõita 150 km kaugusele Port Arthurisse. Teele jäid igasugused lahedad kohad.. mida võite piltidelt vaadata ja mille kirjeldamine oleks suht mõttetu ettevõtmine. Need olid lihtsalt niiiii ägedad, kui seal ise olla, aga selle kirjeldusega ei oleks teil mitte kui midagi peale hakata. Õhtuks jõudsime Port Arthurisse, mis asub sellisel poolsaarel, et ühendus ülejäänud saarega on ainult läbi ühe kitsa maariba. Port Arthuris asub tegelikult midagi Austraalia mõttes täiesti erakordset: vanade hoonete varemed! Nagu need kes ajalooga natuke kursis on juba teavad, siis Austraalia (valge inimese) ajalugu ei ole väga palju pikem kui 200 aastat. Valgete inimeste invasioon siia sai alguse sellest, et Britid tõid oma pätte ja kaabakaid siia „vangi“, mis suures osas nägi välja nii nagu filmidest teame: onud töötasid suurte jalakettide ja käeraudadega tunde ja tunde kõrvetava päikese käes, kaevandades või ehitades midagi ägedat Briti valitsuse jaoks. 1830. aastal ehitati Port Arthurisse vangla, kuhu toodi eriti pahad pätid, ehk siis need, kes olid juba kord Austraaliasse vangidena toodud aga kes siin veel mingi uue kuriteoga hakkama olid saanud. Lisaks oli Port Arthuris ka „noortevangla“, kuhu toodi väikseid 9-14 aastaseid poisse, kes olid näiteks poest kommi varastanud või sõpradega kaarte mänginud avalikus kohas.. nööpide peale. Port Arthurist kasvas ajapikku väga suur vanglakompleks, mille territooriumil olid nii mitmed kirikud, kui ka haigla ja näiteks maja eks-vangidele, kes ei saanud enam vabas elus hakkama. Seda seetõttu, et enamus inimesed läksid Port Arthuris kas peast segi või jäid invaliidiks. Või mõlemat. Sürr oli veel see, et need inimesed istusid seal kinni üpriski leebete „kuritegude“ eest. Üks mees üritas müüa tänaval vesti ja pükse, mille päritolu kohta ta selgitusi anda ei soovinud. Teine mees oli kolm korda purjus peaga linnas tuterdamisega vahele jäänud. Kolmas mees oli poest koti jahu varastanud. Neljas mees oli kaks korda kaklemisega vahele jäänud. Nii toimetati kõik need „ohtlikud“ persoonid ilusti Briti saartelt Austraaliasse.

Miks vangid seal vanglas aga eriti segi läksid, oli see, et paljud neist elasid täielikus eraldatuses. Oli selline eraldi maja, kus hoiti eriti ohtlikke kutte. Igaühel oli oma kong, kus ei olnud aknaid. Kord päevas said nad õue võimlema. Igaühel oli oma võimlemisboks ja igaüks transporditi tema boksi ükshaaval, sest mitte kedagi teist nad näha ei tohtinud. Kui vangid viidi kongist välja, pidid nad kandma selliseid suusamütsi taolisi asju, kus silmaaugud sees. Mitte keegi selles hoones rääkida ei tohtinud, ka valvurid mitte. Mitte kunagi ei tohtinud vangid mitte mingil juhul üksteisele läheneda. Ka kirikus oli need eraldi boksid, kus pead üksi seisma ja ainult pea jaoks on avaus, et saaks jutlust kuulata. Tihti pandi vangid ka sellisesse karistuskongi, mille seinad on meeter paksud ja kus ei ole ei mingit valgust ega heli. See koht oli ülimalt vastik ja õudne. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks seal kuu aega elada.

Pärast väikeseid läbirääkimisi piletite hinna üle, suutsime üle 50% hinnast alla rääkida ja läksime siis seda territooriumi avastama. Oli vahva. Nüüd aga midagi veel erakordsemat: täna juhtus esimest korda mu erakordselt erakordses elus see, et Maiks ütles mulle: kirjuta KINDLASTI blogisse SELLEST.

SEE, oli öine tuur, mille me võtsime. Ma olen proovinud juba tund aega midagi siia kirjutada, aga selge mõistus lihtsalt ei lase kirjutada mingeid kummituslugusid. Ma ei oska seda mitte kuidagi väljendada. Ütleme, et seal kohas juhtuvad asjad, millest jäävad jäljed.. inimeste kehadele, fotodele, videotele. Ütleme, et seda kohta suuremas plaanis loetakse Austraalia kõige.. paranormaalsemaks kohaks. Ütleme, et ühte maja seal territooriumil loetakse Austraalia üheks kolmest kõige paranormaalsemast majast. Ütleme, et Maiksu jaoks oli see vast kõige.. hmm.. “põnevam”, kuna tema oli laternakutt, kes pidi sisenema neisse keldritesse ja inimeste tükeldamise kohtadesse kõige esimesena. Terve mõistus ütleb, et mingid vaimuteemad on võimatud, aga.. ometigi oli see öö õudne ja vastik. Ja pani ikka täiega mõtlema, et kes siin peale meie veel ringi hängivad??