uhke värk!

28. Mar 201628. Mar 20167 Comments

Ja jälle üks nädal hakkab lõppema. Kuidagi jube kiiresti lippab see aeg kui nii palju teha on. Kuigi oleme see nädal nii öelda rahulikult võtnud ja pole isegi üritanud mingit uut mööblit osta ega muud moodi elu edasi liikuma pressida, siis ikkagi on need päevad täiesti märkamatult läinud.

Maiksul oli see nädal juba esimene koolivaheaeg. Ja nagu valatult sobis see täpselt kokku selle ajaga, mil neil töö juures just rohkem tööd oli vaja teha, nii et nüüd on ta siis kõik päevad seal olnud. Kuna tal on lähipäevil oma lõputöö juhendajaga mingi tähtsamat sorti kohtumine, siis õhtul pärast tööd on ta ikkagi kooli läinud ja seal ka mõned tunnikesed koolitöid teinud. Tal toimib nimelt koolis paremini see, kodus ei tule keskendumisest midagi välja. Ja tegelt nii ongi hea – nii jääb temale kodu ainult puhkamise kohaks :)

Mina olen sel nädalal ka kõik päevad ikka raamatukogus tööd teinud. Ikka teistmoodi on see kodust ära minemine ja “tööle sättimine” ja lõuna kaasa võtmine ja kõik muud taoline. Nii põnev! Nädala sees käisin üks päev Kasondi ja Janega lõunal (ma ei saagi ju muidu kellegagi lõunal käia! Aga kuna nemad töötavad raamatukogust üle koridori raamatupidamisosakonnas, siis võin lausa teeselda, et töötame ee.. “samas kohas”.)

Neljapäeval olid meil ka esimesed külalised (või oli see kolmapäev?). Meie Gold Coasti Kerlikese sõbrad Asko ja Maria olid oma nädalast Tasmaania-reisi lõpetamas ja pakkusime neile siis nagu külalislahked eestlased kunagi (hahahahahahahaha), öömaja.

Minu elu suurim saavutus.. vist

Tegelikult.. kogu selle tühja-tähja kõrval.. see nädal oli minu jaoks isiklikult üks hästi-hästi tähtis nädal. Sel laupäeval lõpetasin ma 12-nädalase Kayla Itsines treeningprogrammi. Kusjuures, mitte lihtsalt ei teinud enam-vähem ära seda programmi, vaid kõik need 12 nädalat tegingi reaalselt kõik trennid 100%-liselt ära, täpselt nii nagu pidi, täpselt nendel päevadel kui pidi. Mitte ühtegi trenni ei jätnud vahele, ei vahetanud päevi, ei asendanud trenne. Kuus korda nädalas, kaksteist nädalat järjest.

Ma ei oska sõnadesse panna kui oluline see minu jaoks on. See trenn oli minu jaoks midagi, mis tõestas mulle nii palju asju nii mitmel erineval rindel, et ma ei oska isegi kuskilt peale hakata. Ma arvan, et kõige olulisem, isegi veel olulisem kui see füüsiline pool, mida ma sellest trennist sain, on see mida ma õppisin iseenda kohta – ma olen võimeline palju rohkemaks kui ma arvasin. Eluaeg olen uskunud, et ma olen püsimatu, et ma ei viitsi ühtegi asja kuigi kaua teha… ja et kui ma ei tee mingit asja 100% peal siis pole üldse mõtet teha.. mis on vist seotud sellega, miks ma püsimatu olen, sest olen koguaeg arvanud, et kui juba jääb üks väike nõks vahele või läheb sassi, siis pole mõtet edasi teha, sest … kõik on hukas ja häving on iminentne ja noh, mis mõte on üldse teha asju, mis juba poole peal läksid sassi..

Aga ära tegin! Ja ma arvan, et ma ei ole elus veel ühegi asja üle nii uhke olnud. Vahet pole see füüsiline vorm või need kätekõverduste arvud, ma reaalselt olen uhke selle üle, et MINA, ELINA, tegin midagi algusest lõpuni ilma pooleli jätmata ära. Ma olen võimeline alustatud asju lõpuni viima, ma olen võimeline end isegi sittadel päevadel enda jaoks oluliste eesmärkide nimel kokku võtma, ma olen võimeline läbi nutu ja higi ja vere ja pisarate lihtsalt sellepärast edasi suruma, et KURAT ÜHE KORRA ELUS VÕIKS JU.

Üks põhjusi miks see kõik mingi maailmatuma lihtne ettevõtmine ei olnud oli see, et vahepeal me ju kolisime 2000km ja siis ei olnud meil kodu ja siis oli üks suur pulmapidu, mille kõrvalt ei olnud nagu uneaegagi väga ja siis me elasime maal ja siis me elasime ajutises kodus Jane juures ja siis me kolisime uude koju. Selliseid asju on alati lihtsam teha kuskil, kus sul on oma rutiin, oma varustus, oma süsteemid.. mitte nii, et pead teistele, kes sind pulma ajaks ööbima võtavad, hantlite ja topispalliga külla sõitma, nagu mina. Ja hommikul kell 6.30 pererahvalt küsima, et “eeee… ega teil mingit vana tekki üle ei ole”, sest õues sajab ja ei saa trenni teha aga garaažipõrand sobiks küll, kui aint mingi teki külje alla saaks. Donna ja Troy garaažis vist oligi minu jaoks see tõemoment, kus mõtlesin, et krt kui siin praegu tehtud saan, siis saan igalpool ja kõik asjad. Üks sarnaseid momente oli ka Kati ja Andy juures Gold Coastilt ära sõitmise hommikul, kui ainuke vaba aeg meie tihedas ajakavas oli kell 5.20 hommikul. Aga ilus oli see viimane hommik kullarannikul ja just tänu sellele päikesetõusul järve ääres tehtud trennile jääb see mulle kindlasti igaveseks meelde.

Trennipleiss Andy ja Kati juures

Eile ma ei osanud selle suure õnnega kohe mitte midagi peale hakata. Koguaeg on nii kiire ja nii palju tegemist, aga eilseks ma ei plaaninud endale mitte midagi peale ühe pika 7-8km jalutuskäigu, masaaži ja vanni. Ja oi kui mõnus see oli! Esimest korda tundsin, et ma olen selle masaaži no nii välja teeninud, kui veel saab välja teenida. Lihased olid nii kanged ja see oli ikka täielik õnnistus. Käisin veel linnas marketil head ja paremat nosimas (kaks korda!) ja olin niisama iseendaga. Loodetavasti on see nüüd ainult algus. Algus kõiksugu muude asjade kordasaatmisele, millesse mul varem usku ei olnud. Ja algus paremale füüsilisele vormile, sest… mille kõige nimel seda siis tehtud tegelikult sai!

Niisama olemise nädal

16. Jan 201618. Jan 2016Leave a comment

See nädal oleme suht rahulikult võtnud. Töötanud ja õhtuti niisama olnud :) Meil on kombeks saanud siin seltskonnaga vahel (no praegu on välja kukkunud kord nädalas ja enamasti teisipäeval) koos õhtust süüa – nii ka see nädal. Tegin Aasiat, millega ma ise eriti rahul küll ei olnud, aga noh, mis teha, alati ei saagi kõik suurepäraselt välja kukkuda. Aga millegipärast kipub mul nii olema, et kui eksprompt midagi teen tuleb 87 korda parem kui siis kui ilusti välja kuulutan, et KUULGE MA NÜÜD KOKKAN TEILE.

Kolmapäeval käisime Andy ja Kati (Kat = Katarina) juures õhtust söömas ja paati putitamas. Andy on juba vaikselt renoveerimistöödega peale hakanud ja Maiksul oli ka ikkagi kange tahtmine üle vaadata see värk. Tore õhtu oli :)

Eile tuli mul töönädala lõpu suurest elevusest meeletu soov küpsetada. Alguses mõtlesin, et teen ainult mingid väiksed juustupulgad, aga juustupulkadest arenes asi juba edasi rosina-ja kondentspiimasaiakesteni ja sealt veel šokolaaditaskuteni ja sealt omakorda kondentspiima- ja beseekorvikesteni ja siis veel Maiksu õhtusöögini. Oi kuidas mulle meeldivad sellised õhtud. Lihtsalt võtad kätte ja hakkad tegema ja kunagi ei tea mis sul lõpuks kõik laual on. Nii mõnus! Aint keegi võiks köögi ära koristada pärast.

Terve nädala oleme Kerliga korralikult trenni teinud – hakkasime eelmisel nädala uuesti Kayla BBG kava tegema ja minule täiesti üllataval kombel olemegi nüüdseks juba kaks nädalat väga tublisti teinud ja kõikidest reeglitest kinni pidanud ja vaat, et vahepeal isegi rohkem teinud! Täna hommikul näiteks tuli Kerli kell 6 siia, kella 7ks oli trenn juba tehtud :) Tema rändas siis koju ja mina ühistranspordi võlusid kasutades Kati juurde, et koos bodypumpi minna. Katil on selline jõusaali liikmestaatus, et ta võib reedel, laupäeval ja pühapäeval kellegi trenni/jõusaali kaasa võtta ja lapsed jõusaalis asuvasse lastehoidu panna. Nii tegimegi. Ma pole oktoobri algusest saadik pumpis käinud ja ikka päris jõhker oli uuesti tegema hakata, ma üldse ei osanud arvata, et mis raskused ma peaks valima erinevate harjutuste jaoks, sest ma ju ei tea kas ma olen vahepeal neid teisi trenne tehes tugevamaks või nõrgemaks saanud. Aga nii mõnus oli! Hea jõusaal oli ka, lastele täiega meeldis seal lastehoius – mis nii viga trennis käia.

Pärast trenni viskas Kat mu koju ära ja pärast pikemaajalist edasi lükkamist ja voodis aelemist ja teleka kanalite klõpsimist võtsin selle blogi siis lõpuks käsile. Ja nüüd istun siin, mingi 7 tundi hiljem ja ikka veel kirjutan. Tegelt oleks võib-olla isegi täan valmis saanud, aga kuna nett on nii sitt, siis pildid ei saa kohe üldse laetud ja ikkagi lükkub see kõik veel kuhugi tulevikku.. see on nii frustreeriv, et Maiks peab vahepeal mulle lohutuseks sööki suhu toppima.

kõht täis, tuju hea :)

26. Jul 201426. Jul 20141 Comment

Üldises plaanis kulgeb meie talv nii, et… tegelt nagu ei kulgegi eriti. Ma kuidagi mäletan eelmisest talvest et oli jube külm ja pime ja vihmane… see talv ei ole minu arust üldse selline olnud. Jah on olnud jahe ja vahel on isegi vihma sadanud, aga minu arust viimased kaks kuud on tegelt ikka täiesti normaalne ilm olnud. Päeval selline üle kümne kraadi sooja, iga paari päeva tagant isegi 16-18 kraadi. Mulle täitsa meeldib :) Maiksul on praegu vaheaeg, mis tähendab et ta käib tööl. Samas tähendab see ka seda, et tal on nädalavahetused vabad ja me saame igasugu põnevusi koos ette võtta.

Nagu juba eelmisest postituses mainisin, siis oleme palju väljaspool linna ringi seigelnud. Sellele lisaks oleme tavalistel õhtutel päris palju väljas söömas käinud ja muid “tubaseid” tegevusi teinud. Näiteks oli meil üks võrdlemisi “huvitav” Liibanoni söögi õhtu; avastasime ühe toreda Ameerikapärase burgerikoha; käisime Hahndorfis (Adelaide külje all asuv “Saksa” linnake) hapukapsast ja “jõulusööki” söömas ja veel kõikvõimalikes erinevates väikestes ja suuremates kohtades erinevat kraami proovimas. Minu üks viimase aja meeldejäävamaid toiduelamusi olid kindlasti lambaajud, mida eelmisel nädalal töökohtumisel sõin. Väga huvitav ja üldse mitte halb, täitsa veel sööks neid!

Kodus oleme ka kõiksuguseid uusi ja vanu sööke küpsetanud jälle. Ainult pilti võiks tihedamini teha nendest asjadest.

20140622_140723

Õgardluse kõrvalt tuleb ennast ikka natuke liigutada ka. Kuigi Adelaides on palju tenniseväljakuid, ei ole siin peaaegu üldse platse, msi õhtuti valgustatud oleks. ja kuna meil läheb juba umbes pool kuus õhtul pimedaks, siis pärast tööd nagu ei olegi võimalik mängida. Otsisime me siis mis me otsisime, aga ikka leidsime suht ühe normaalse klubi ainult, kus õhtuti ka mängida saab. Selle tarbeks oli meil muidugi vaja teha üüüüülipikk leping nendega ja maksta miljon kohalikku raha. Aga klubi on tore – seal on tenniseväljakud, squash, jõusaalid, sisebassein, välibassein, saunad, trennid, kohvik/restoran. Oleme seal nüüd päris palju käinud, ma olen isegi päeval seal kohvikus tööd tegemas käinud – mõnus kamina ääres istuda ja suppi süüa ja “töötegemisenägu” teha. Esimesed kolm pilti on klubist ja viimased on klubi sissekäigu juurest avanev vaade Adelaide’ile! Täitsa kena linn ju :)