Üks meie viimastest nädalavahetustest siin osariigis hakkab jälle lõppema. Eile oli Maiks pool hommikut tööl ja mina rändasin koos Kerliga ühte kaubanduskeskusesse ostlema ja vaatlema – seal kaubanduskeskuses on üks suur juurvilja- ja puuviljapood, kus on vahel ebareaalsed allahindlused. Näiteks oleme ostnud sealt kasti maasikaid (3.5kg) kõigest viie dollariga ja samamoodi ka kasti mangosid (20-30tk, olenevalt kastist) erinevatel aegadel 10-15 dollariga. Puuvilju ostame sellistes suurtes kogustes, kuna oleme avastanud, et neid on megahea külmutada ja siis nendest smuutisid või “mahlajäätist” teha, sest kes see siis seda sooja smuutit ikka tahab juua. Näiteks sügavkülmutatud mangokuubikud blenderis püreeks lastes saab maailma parima ja tervislikuma “jäätise”.

Šoplesime siis seal endale erinevaid asju kokku, kuni tuli Maiks – tegime ühe lõunasöögi ja suundusime edasi rikaste-marketile. Oleme avastanud siinkandis koguni kaks marketit, kus kõik on vaikne ja puhas ja ilus ja väga külm ja kus kõik asjad maksavad kaks korda rohkem kui poes. Aga mis sa ära teed – kui mingi inimesed on selle rahu ja vaikuse eest nõus rohkem maksma (näiteks 8 dollarit ehk siis 5 eurot ühe avokaado eest), siis andku aga minna. Avastasime sealt ühe superägeda mahlapressi, kus sai iseteeninduse abil sai endale otse pudelisse värsket apelsinimahla osta. See oli nii maruhea ja maitsev ja tore kogemus, et ma vist rääkisin sellest terve ülejäänud päeva, okou.

Õhtul hakkisime siis meil oma kasti mangosid ja ananasse ja apelsine, et neid kottidega sügavkülma smuutide jaoks valmis panna. Meie aga hakkisime ja Maiks.. Maiks jäi magama. Ma mõtlesin esialgu, et ta niisama natuke tukub, aga vahi meest – jäigi magama mingi kell 6 õhtul ja ärkas alles järgmisel hommikul. Ära teenitud puhkus oli see kindlasti.

Hakkisime siis oma hakkimised ära ja hakkasime arutama, et mida oma teise vaba päevaga teha. Tegime neid plaane, mis me tegime, aga kuna härra magas, siis midagi lukku ei saanud panna. Aga sellest polnud tegelt midagi hullu, sest me ärkame niikuinii koguaeg 5-6 ajal üles ja saame vabalt ka veel hommikul plaane teha, ilma et pool päeva raisku läheks. Ideaalis üritame ikka tavaliselt 8-9 ajal hiljemalt liikuma saada, sest pühapäev on Maiksul ainuke täispikk vaba päev (reede ja laupäev mõlemad poolikud päevad. Ja laupäev on tegelt vabatahtlik, aga ta ikka käib), ja kuna magada jõuab talvel Tasmaanias ka, siis üritame selle ühe päeva ikka midagi teha ka – linnast välja loodusesse või ookeani äärde saada.

Hommikul saigi siis kiirelt otsustatud, et sõidame teiselepoole Brisbane’i Glass House Mountainsisse. Tegime ruttu ühe vägeva hommikusöögi, pakkisime oma põhivarustuse kaasa ja sõit võiski alata. Lugesime netist, et tegemist päris karmide mägedega, millest üks oli veel enne 1. jaanuari kaheksa aastat suletud, kuna seal on kivid väga ebastabiilsed ja pidevalt kukuvad mööda mäekülge alla.

selle tagumise otsa üritasime ronida.. esimese otsa üldse ei lubata. 

..ja selle vasakpoolse otsa üritasime ka ronida..

Jõudsime kohale ja olime väga skeptilised kõikide hoiatuste suhtes – Austraalias ikka kiputakse üle pingutama nende nõuannetega. See mees, kes meile infopunktis nõu andis oli ise veel päris vana ka, nii et tema nõuanded tundusid kuidagi.. üle võlli. Tegime siis esimese mäe ära – Mt Ngunguni. Umbes tunnike ta aega võttis – tegemist oli suht lihtsa mäega ja vaated olid päris toredad. Tegelikult ei ole Glass House Mountainsi mäed üldse kõrged, aga kuna nad on 26-27 miljonit aastat vanad vulkaanide jäänukid, siis nad põhimõtteliselt lihtsalt tõusevad täitsa lameda maa peal nagu mingid suured kaljunukid.

death may occur

Teise mäena valisime välja Mt Beerwah – selle mäe näol on siis tegemist tollega, mis veel eelmisel aastal suletud oli suure kivilaviini ohu tõttu. Igalpool olid hoiatavad sildid, et tuleb kanda kiivrit ja mäe peal ei tohi teatud kohtades üldse seisma jääda ja, et tegemist on äärmiselt ohtliku kohaga. Esimene 1.5km oli selline mõnus mäest üles matkake… kuni jõudsime lihtsalt konkreetse kiviseina juurde, kus mõned väiksed nukid ja augukesed, kuhu oma käsi ja jalgu toppida. Jaurasime selle koha peal kokku vist ikka kõvasti üle tunni aja, mille hulka mahtus kaks katset sellest seinast üles ronida, üks katse ühest teisest seinast üles ronida, palju teiste inimeste libisemise, ukerdamise ja jauramise vaatamist, vihmasaju kartmist jne. Meie probleem seisnes peamiselt mitte selles, et me ülesminemist oleks kartnud, vaid selles, et a) naisesindajad meie tiimis kartsid alla tulemist ja b) minu tossud on täiesti klaassiledad, ehk siis sileda kiviseina peal ei ole mul põhimõtteliselt üldse haaret ja libisen lihtsalt alla tagasi. Edasi motiveeris minema see, et kõik vastutulijad ütlesid, et see on põhimõtteliselt ainuke raske koht ja edasi on pigem nagu tavaline matk. Ühel hetkel otsustasime, et mis siin ikka, proovime. Leppisime Kerliga kokku, et lähme lihtsalt alla vaatamata otse joones selle tõusu lõppu ja ei peatu poolel teel. Maiksu pärast muretsema ei pea, tema läheb igaltpool üles ja alla ja vasakule ja paremale ja assisteerib selle juures veel mind ka. Ühel hetkel Kerli panigi mõnusa tempoga minema ja mina järgi.. ja siis poole seina peal vaatasin üles ja sain aru, et kurrrrrat ma ei ole veel poolel maalgi ja mul ei ole oma käsi ja jalgu enam kuhugi panna ja Kerli on veel minust sama kauge maa võrra ees ja isegi tema ei ole veel seda seina lõpetanud. Ja siis hakkasin natuke kartma ja ütlesin ruttu, et minust ülestulijat ei ole  ja et ma pean nüüd kibekiirelt alla tagasi minema (no ma ütlesin seda märkimisväärselt dramaatilisemalt ja hingeldamise saatel), enne kui sinna seina peale kivikujuks kangestun. Hirmus oli. Alla tulles muidugi selgus, et see oli hulk maad lihtsam kui ma arvasin, kahel VÄGA TOREDAL põhjusel – 1) Maiks oskab väga hästi ja rahulikult suunata kuhu megaväikestesse aukudesse ma oma jäsemed toppima peaksin ja 2) Ma olen tugevam kui ma eales arvata oleks osanud. Hiljem selgus, et Kerli oli ka suht oma viimase piiri peal. Maiksust oli muidugi kahju – peab meiesuguste hädapätakatega matkama minema, kes isegi mingist peaaegu sirgest kiviseinast üles ei saa :D

Kerli ukerdab

Pean ütlema, et need pildid on tegeliku olukorra suhtes väga ebaõiglased. Siit paistab aint jupike sellest kõigest ja seegi tundub äärmiselt lauge.

Sõitsime siis kolmanda mäe juurde, Mt Tibrogarganisse – seal ootasid meid samasugused hoiatussildid… oh jeebusepoeg. Hakkasime siis minema. Kui Mt Beerwah kiviseina näol oli tegemist suht siledaks nühitud kiviga, mille peal väga libe liikuda, siis Mt Tibrogargani kivid oli väga muredad, kõik oli väga kiviklibune ja ka osad suuremad kaljunukid täitsa lahtised – kole kahtlane oli see värk, koguaeg pudenes mingeid tükke. ja kui juba pudenes, siis ikka kukkus pikalt mööda mäekülge alla. Isegi kui iseennast usaldad, siis koguaeg on hirm, et ülevalt poolt tuleb mõni muu matkaline ja kukutab sulle lihtsalt pool mäge pähe. Matkaraja alguses oleva stendi andmetel kaljuseina kalle keskmiselt 55-60 kraadi ja nagu sellistes oludes turnimine ei oleks juba piisavalt hirmus, siis lisab see kivilaviini hirm ikka korralikku hirmufaktorit juurde. Nagu mäe nr. 2 juureski, üritasime ka seekord ikka algul vapralt ülespoole rühkida. Tegime ära selle põhitsooni, kus seisma ei tohi jääda ja kuna edasi läks ikka väga järsk sein, siis jäime sinna natukeseks passima ja mõtlema. Kuna kedagi nagu vastu ka ei tulnud, et küsida kui kaugel oleme või kuidas rada edasi läheb, siis lõpuks ikkagi pidime alla vanduma. No tõesti oli hirmus. Samas mitte niimoodi hirmus, et üldse ei tahaks – väga väga tahtsime ja kaalusime.. aga no ei saanud. Muidugi ei lisanud asjale võlu ka see, et alles 17.jaanuaril selle sama koha peal üks õnnetu vend oma lõpu leidis.

Gorillanäoga mägi – Mt Tibrogargan

mingi lambikoht.. sest kaljuseinal ju ometigi pilti ei tee :P

Arutlesime pärast Kerliga pikalt, et huvitav milles asi selle hirmuga ikkagi ja jõudsime järeldusele – see on hirm tundmatu ees. Me ei ole harjunud end ja enda kehasid sellistesse olukordadesse panema ja kuigi täna selgus, et oleme mõlemad märkimisväärselt tugevamad kui ise teadsime, siis ei oska me ikkagi oma kehadega niimoodi arvestada ja ripume kramplikult mingi väikse kivinuki küljes ja kardame et ühel hetkel saab jõud otsa või jalad ei ulata järgmise auguni või misiganes ja kukume alla. Tegelikkuses on asi tunduvalt parem ja saame mõlemad ilusti hakkama seina peal. Aga vot vaimusilmas on tragöödia ja Soodom ja Gomorra.

See oligi nii tegelikult põnev, et alla tulles selgus, et võimekust on tegelt küll ja veel ja, et tegelikult tuleks lihtsalt harjutada, harjutada, harjutada. Õppida oma võimeid ning keha paremini tundma ja usaldama. Toppida neid jalgu ja käsi sinna aukudesse nii kaua kui selgeks saab, et tegelt jaksan küll end ühe käega üleval hoida kui väga vaja ja ei maksa pabistada iga tühja asja pärast. Tahan nüüd väga uuesti sisehalli ronima minna, et end kõrguste ja põnevate asenditega veel rohkem harjutada. Nii äääärrretult põnev oli see päev ja emotsioone oli ikka äärmusest äärmusesse – põnevus ja ärevus eesootava ees, hirm, pahameel (enda peale, et edasi ei teinud), rõõm hea vormi üle, tänulikkus ja ääretu rõõm nii hea ja kannatliku meespoole üle ja suur-suur heameel, et maailmas on veel mustmiljon asja, mis pinget pakuvat ja närvikõdi tekitavad.

Pärast õnnestunud/ebaõnnestunud mägesid, tegime veel ühe väikese 3km tiiru ja siis suundusime väikelinna Deception Baysse pikniku pidama ja elu üle arutlema. Mõnus oli. Tegime veel tiirud lähedalolevates linnakestes ja suundusimegi koju Gold Coasti tagasi. Mägede otsas turnides ei tulnud kahjuks peaaegu üldse mõttesse fotokat-telefoni välja otsida, sest reaalselt.. isegi liigutada ei julgenud.

Aga elu – vot Elu on üks jalust nõrgaks tegev seiklus ja avastamine ning rõõm lihtsalt hetkes olemisest on vahel nii võrratult magus! Olen nii uskumatult tänulik :)