Ja jälle üks nädal hakkab lõppema. Kuidagi jube kiiresti lippab see aeg kui nii palju teha on. Kuigi oleme see nädal nii öelda rahulikult võtnud ja pole isegi üritanud mingit uut mööblit osta ega muud moodi elu edasi liikuma pressida, siis ikkagi on need päevad täiesti märkamatult läinud.

Maiksul oli see nädal juba esimene koolivaheaeg. Ja nagu valatult sobis see täpselt kokku selle ajaga, mil neil töö juures just rohkem tööd oli vaja teha, nii et nüüd on ta siis kõik päevad seal olnud. Kuna tal on lähipäevil oma lõputöö juhendajaga mingi tähtsamat sorti kohtumine, siis õhtul pärast tööd on ta ikkagi kooli läinud ja seal ka mõned tunnikesed koolitöid teinud. Tal toimib nimelt koolis paremini see, kodus ei tule keskendumisest midagi välja. Ja tegelt nii ongi hea – nii jääb temale kodu ainult puhkamise kohaks :)

Mina olen sel nädalal ka kõik päevad ikka raamatukogus tööd teinud. Ikka teistmoodi on see kodust ära minemine ja “tööle sättimine” ja lõuna kaasa võtmine ja kõik muud taoline. Nii põnev! Nädala sees käisin üks päev Kasondi ja Janega lõunal (ma ei saagi ju muidu kellegagi lõunal käia! Aga kuna nemad töötavad raamatukogust üle koridori raamatupidamisosakonnas, siis võin lausa teeselda, et töötame ee.. “samas kohas”.)

Neljapäeval olid meil ka esimesed külalised (või oli see kolmapäev?). Meie Gold Coasti Kerlikese sõbrad Asko ja Maria olid oma nädalast Tasmaania-reisi lõpetamas ja pakkusime neile siis nagu külalislahked eestlased kunagi (hahahahahahahaha), öömaja.

Minu elu suurim saavutus.. vist 

Tegelikult.. kogu selle tühja-tähja kõrval.. see nädal oli minu jaoks isiklikult üks hästi-hästi tähtis nädal. Sel laupäeval lõpetasin ma 12-nädalase Kayla Itsines treeningprogrammi. Kusjuures, mitte lihtsalt ei teinud enam-vähem ära seda programmi, vaid kõik need 12 nädalat tegingi reaalselt kõik trennid 100%-liselt ära, täpselt nii nagu pidi, täpselt nendel päevadel kui pidi. Mitte ühtegi trenni ei jätnud vahele, ei vahetanud päevi, ei asendanud trenne. Kuus korda nädalas, kaksteist nädalat järjest.

Ma ei oska sõnadesse panna kui oluline see minu jaoks on. See trenn oli minu jaoks midagi, mis tõestas mulle nii palju asju nii mitmel erineval rindel, et ma ei oska isegi kuskilt peale hakata. Ma arvan, et kõige olulisem, isegi veel olulisem kui see füüsiline pool, mida ma sellest trennist sain, on see mida ma õppisin iseenda kohta – ma olen võimeline palju rohkemaks kui ma arvasin. Eluaeg olen uskunud, et ma olen püsimatu, et ma ei viitsi ühtegi asja kuigi kaua teha… ja et kui ma ei tee mingit asja 100% peal siis pole üldse mõtet teha.. mis on vist seotud sellega, miks ma püsimatu olen, sest olen koguaeg arvanud, et kui juba jääb üks väike nõks vahele või läheb sassi, siis pole mõtet edasi teha, sest … kõik on hukas ja häving on iminentne ja noh, mis mõte on üldse teha asju, mis juba poole peal läksid sassi..

Aga ära tegin! Ja ma arvan, et ma ei ole elus veel ühegi asja üle nii uhke olnud. Vahet pole see füüsiline vorm või need kätekõverduste arvud, ma reaalselt olen uhke selle üle, et MINA, ELINA, tegin midagi algusest lõpuni ilma pooleli jätmata ära. Ma olen võimeline alustatud asju lõpuni viima, ma olen võimeline end isegi sittadel päevadel enda jaoks oluliste eesmärkide nimel kokku võtma, ma olen võimeline läbi nutu ja higi ja vere ja pisarate lihtsalt sellepärast edasi suruma, et KURAT ÜHE KORRA ELUS VÕIKS JU.

Üks põhjusi miks see kõik mingi maailmatuma lihtne ettevõtmine ei olnud oli see, et vahepeal me ju kolisime 2000km ja siis ei olnud meil kodu ja siis oli üks suur pulmapidu, mille kõrvalt ei olnud nagu uneaegagi väga ja siis me elasime maal ja siis me elasime ajutises kodus Jane juures ja siis me kolisime uude koju. Selliseid asju on alati lihtsam teha kuskil, kus sul on oma rutiin, oma varustus, oma süsteemid.. mitte nii, et pead teistele, kes sind pulma ajaks ööbima võtavad, hantlite ja topispalliga külla sõitma, nagu mina. Ja hommikul kell 6.30 pererahvalt küsima, et “eeee… ega teil mingit vana tekki üle ei ole”, sest õues sajab ja ei saa trenni teha aga garaažipõrand sobiks küll, kui aint mingi teki külje alla saaks. Donna ja Troy garaažis vist oligi minu jaoks see tõemoment, kus mõtlesin, et krt kui siin praegu tehtud saan, siis saan igalpool ja kõik asjad. Üks sarnaseid momente oli ka Kati ja Andy juures Gold Coastilt ära sõitmise hommikul, kui ainuke vaba aeg meie tihedas ajakavas oli kell 5.20 hommikul. Aga ilus oli see viimane hommik kullarannikul ja just tänu sellele päikesetõusul järve ääres tehtud trennile jääb see mulle kindlasti igaveseks meelde.

Trennipleiss Andy ja Kati juures 

Eile ma ei osanud selle suure õnnega kohe mitte midagi peale hakata. Koguaeg on nii kiire ja nii palju tegemist, aga eilseks ma ei plaaninud endale mitte midagi peale ühe pika 7-8km jalutuskäigu, masaaži ja vanni. Ja oi kui mõnus see oli! Esimest korda tundsin, et ma olen selle masaaži no nii välja teeninud, kui veel saab välja teenida. Lihased olid nii kanged ja see oli ikka täielik õnnistus. Käisin veel linnas marketil head ja paremat nosimas (kaks korda!) ja olin niisama iseendaga. Loodetavasti on see nüüd ainult algus. Algus kõiksugu muude asjade kordasaatmisele, millesse mul varem usku ei olnud. Ja algus paremale füüsilisele vormile, sest… mille kõige nimel seda siis tehtud tegelikult sai!