Tere sõberid. Käes on pühapäeva õhtu ja pärast korralikke terve päev kestnud toimetusi lösutan lõpuks diivanil ja mõtlen, et võiks blogida. So here we go.. 

Eile käisin kell 9 hommikul koos Jane, Jasmine’i ja Kasondiga Parkrunil. Parkrun (eesti keeli Pargijooks) on 5 kilomeetri pikkune jooks, mis toimub igal laupäeval rohkem kui 150 erinevas Austraalia linnas. Mis teeb Parkruni lahedaks, on kolm asja:

1. Parkrun on tasuta 
2. Registreerida tuleb vaid ühe korra elus
3. Sinu isikliku triipkoodi alusel salvestatakse iga sinu jooksutulemus, nii et saad hiljem oma arengut ja erinevaid jookse võrrelda ning erinevates asukohtades toimunud jookse meenutada.

Ehk siis tegelikult tähendab see seda, et mõneminutilise registreerimise tulemusena võid ükskõik millises maailmaotsas (Parkune on kokku üle 750), ükskõik millisel laupäeva hommikul kohale ilmuda ja kohalikega koos pargijooksu teha ja see kõik salvestub ilma lillegi liigutamata (no triipkoodi võiks ikka kaasa võtta) otse sinu jooksjakontole. Kas pole mitte vahva ettevõtmine? Ja seda kõike hoiavad elus vabatahtlikud!

Alloleval pildil näha kõik Austraalia jooksukohad. Osavõtjaid oli Launcestonis sel laupäeval üle saja kindlasti – ilm oli ilus, kohal olid nii vankrilapsed, varateismelised, kui pensionärid ja jooksu keskmine aeg umbes 30 minuti kanti. Parkruni kohta saab rohkem lugeda siit. 

Joosta oli norm. Olen nimelt avastanud, et jaksan joosta. Elus esimest korda ma jaksan reaalselt joosta ja 5 kilomeetrit ei ole võhma ja vastupidavuse mõttes absoluutselt mingi probleem. Veelgi enam – ühel päeval paar nädalat tagasi jooksin isegi 10km ja seda ainult pärast neid kahte eelmist jooksu (5km ja 6.5km). Tuleb välja, et see Kayla BBG trenn on mind vist nats vastupidavaks teinud kui ise arvasin.

Aga nüüd on mul hoopis üks teine mure – nimelt teeb parem põlv (tegelikult põlve kõrvalt) vahepeal joostes kõvasti valu. Kõik kellele seda kurtnud olen (kaasaarvatud mu hea sõber Internet) ütlevad mulle, et tõenäoliselt on see seetõttu, et pingutasin kohe alguses üle ja keha ei olnud jooksmisega harjunud. Eks selles tundub teatud tõetera sees olevat, sest põlv teeb haiget ainult joostes. Kõndides või muud trenni tehes pole viga kõige vähematki.

Ma olen terve elu arvanud, et jooksime on üks kahtlane tegevus ja mul oli alati juba pärast esimest kilomeetrit hingamine paigast ja süda puperdas ja nii kohutavalt raske olla. Nüüd aga selgub, et kui ise normaalses vormis olla, on jooksmine täitsa okei tegevus ja see, et mulle vanasti jooksmine mitte-nauditav tundus, oli ikka minu enda probleem, mitte jooksmise.

Tegelikult teeb see kõik mind väga kurvaks, sest päriselt ka, ma olen koguaeg arvanud, et ma olen võrdlemisi terve inimene ja kui ma tahaksin kunagi midagi sportlikku teha, siis on see ainult kätte võtmise ja treenimise küsimus, nüüd aga selgub, et võtku ma kätte palju tahan, põlvevalu annab märku järjest tihedamini. Tobe värk küll, kui lõpuks avastad, et tegelikult võiks ja suudaks palju rohkem, kui ainult mingi üks väike kahtlane asi kuskil seespool rikkis poleks.

Aga lõpetame positiivsel noodil – kõigi mind ümbritsevate inimeste heameeleks (ja kuna mulle on juba nii palju sõnu peale loetud), puhkan nüüd umbes 20 päeva sellest jooksmisest. Juuni keskpaigas proovin uuesti.

BBG’d teen ikka edasi, järgmisel nädalal algab 20. nädal ja kokku ongi vaid 12×2 nädalast alles jäänud vaid 5 nädalat. Ma ei teagi mis ma pärast seda peale hakkan, nüri oleks nagu sama asja otsast peale uuesti hakata, aga samas olen nii harjunud selle rutiiniga, et ei riski nagu muutma ka hakata, äkki kukub siis see trennitegemine täitsa ära. Üldjoontes olen ikka väga rahul, kõik trennid olen ilusti ära teinud ja siiamaani pole isegi motivatsioonivaestel päevadel tulnud mõttesse pooleli jätta või mitte teha.