Jõulud veetsime me sedapuhku North Stradbroke saarel. North Stradbroke’i näol on tegemist maailma suuruselt teise liivasaarega (Fraseri järel, kus me ka kunagi Anu ja Maldariga käisime) ja asub ta siit kõigest kahetunnise teekonna kaugusel – veidi üle tunni autosõitu ja siis veidi alla tunni praamisõitu).
Saarele sõitsime viiekesi – Mina ja Maik, Madde ja Reimo ja meie väike beebi Kerli. Bookisime endale kaheks ööks ühes telkimis/karavanialas platsikese, ostsime saarel sõitmiseks vajaliku loa ja praamipiletid ja jõulupühad võisidki alata. Lahkusime kodust 24. detsembri varahommikul, et juba hommikul saarele jõuda. Terve eelmise õhtu olime toitu kokku shoppanud, kartulisalatit valmistanud, asju pakkinud, muid sööke vaaritanud ja igal võimalikul moel valmistunud, sest arvestasime et seal võsas me poodi ei saa ja isegi kui saame, siis see on kindlasti ka pühade puhul suletud.
Kohale jõudes selgus, et võisime endale suht suures rannaga paralleelselt kulgevas metsatukas ise täitsa vabalt koha valida ja ei pidanud väga mingeid kaste ja jooni ja numbreid jälgime, nagu siinmail tihtipeale kombeks. Kui kogu ülejäänud rahvas oli valinud endale ühe hea ookeanivaatega platsi ja istusid seal üksteise otsas oma telkidega, siis meil õnnestus läbi ma ei tea mis ime saada täiesti eraldi väike platsike, kust tuli küll ookeanit vaadata läbi mõne puukese, aga tänu osavale auto ja telkide ja varjualuste positsioneerimisele ei näinud me muidu rahvast peaaegu üldse ja oligi täitsa selline tunne nagu oleksimegi omaette seal.
Kookosevargad
Jõuluõhtul oli meil ikka korralik jõuluõhtu. Tegime väikse “kuuse” ja kingipakkide nurgakese, sõime kaasavõetud/kohapeal valmistatud hapukapsast, verivorsti, ahjukartuleid, kartulisalatit, peedisalatit ja muud taolist. Natuke ikka oli jõulutunne ka! Mõnna!
JÄrgnevatel päevadel püüdsime kala, seiklesime mööda saart ringi, matkasime, otsisime kookospähkleid, avasime kookospähkleid, ujusime, sõitsime kajakkidega, snorgeldasime ja tegime kõike muud mida hing ihaldas. Nägime kilpkonni, delfiine, raisid, haisid ja kõiksugu suuremaid ja väiksemaid kalu. Taaskord püüdsime ühe Shovelnose Sharki kinni ka… ja lasksime ta jälle sama rõõmsalt tagasi.
See kaks ja pool päeva läks kohe kindlasti liiga kiiresti ja ma tahaks nii väga, et kunagi oleks aega kuskil reaalselt ka mingi nädal aega lihtsalt tsillida.. kohe nii et jõuaks igav hakata ja siis tegevusi välja mõelda ja siis uuesti igav hakata.
Ja üks väike video ka siia lõppu:
Ekskursioon mu sisekosmosesse 