Reede lõunal võtsime suuna Launcestonist umbes kahe ja poole mehe tunni kaugusel asuvasse Mt Williami rahvusparki. Teel sinna hüppasime veel Jane ja Duncani juurest läbi ja rottisime neilt natuke lõkkepuid ja kirve.

Mt William on Tasmaania idakaldal asuv rannaäärne rahvuspark, kus on megapalju wallabysid ja megavähe inimesi (praegusel hooajal polnudki nagu kedagi). Üliilus oli. Maiks taidles oma õngega ja ma tsillisin känksidega. Laupäeva hommikul käisime ka ühel pikemal rannamatkal ja suutsime ennast hetkeks isegi mingisse veits kahtlasesse olukorda panna ronides läbi mingi suht läbimatu võsa lihstalt selleks, et “oi näe vaata seal paistavad mingid suured kivid, lähme vaatame neid” :D

Megapalju sinimerekarpe oli seal.. nad olid juba nõks suuremad kui tavaliselt rannas näeb.. ehk vast seepärast, et seal Mt Williamis ei ole palju inimesi, kes need enne meie kohalejõudmist nahka pistaks :P Aga pildid ja videod ütlevad rohkem kui ükskõik kui palju sõnu. Nii et vahtige neid parem. (sorri päris paljud on jälle telefoniga tehtud… )

ja natuke videosid ka..

 

 

Meie majas on viimased paar kuud olnud kaks suurt toiduhullust – smuutid ja aasia köök. Smuutisid söön/joon toidu alla/toidu peale (haha).. ja toidu asemel. Ja Aasia, no see lihtsalt mingil põhjusel jubedalt isutab koguaeg. Hiinakad põhiliselt, aga veits näiteks ka jaapanlaste okonomiyaki ja takoyaki ja muud taolised.. ee.. snäkid. Mingi hetk võiks nendest viimastest muidugi mingi pikema postituse ka teha.. ehk järgmine kord kui teen, siis üritan pilte ka teha :)

Maasikas, arbuus, laim :)

Kung Pao kana Sichuani moodi

Sel nädalavahetusel käisime jälle väljasõidul. Seekord sõitsime Launcestonist põhjapoole – mereäärsesse väikelinna nimega Bridport, kus meie sõpradel Danil ja Danil (Dani & Dan) on väike majake. Või tähendab õigemini, Dani vanematel on majake. Laupäeva hommikupoolikul kogunesime siis sinna – Dani ja Dan, Ma ja Maik, Jane ja Duncan, Luke ja Kasondi. Päeval käisime lähedal asuvas Waterhouse’i rahvuspargis kalal, vist oli kuvähis, sest Maiks sai mingi viis kala, samas kui teised ei saanud peaaegu midagi, kogu kamba peale vist kaks. Kõik oli muidugi parrot fishid, nendega eriti jageleda ei viitsi (ei ole mingid megahead kalad), nii et viskasime nad tagasi.. või kasutasime söödana (toimis küll).

Laupäeva õhtul sõime suuremates kogustes kaasavõetud sööke ja tsillisime niisama. Pühapäeva hommikul ärkasin mina mingi megavara üles, jalutasin alla randa (mis oli maja tagant vaid väikse jalgraja kaudu minnes vaid minutikese kaugusel) ja tegin seal paar downward facing dogi. Täiega mõnus oli. Eriti ilus oli talve kohta ja kõik oli kuidagi täpselt nii nagu pidi.

Kui hommikusöögi pannakad söödud, asutasid Kasondi ja Luke ennast minekule ja meie Jane ja Duncsiga otsustasime veel üht toredat randa uudistada – Sandy Point Conservation Area on selline lahe koht, kus saab liivaluidete vahel autoga kulgeda ja lihtsalt mööda inimtühjasid randasid ringi seigelda. See oli ikka überäge päev, sellisesse kohta ei ole meie oma autoga varem roninud, aga peab ütlema, et auto pidas äraütlemata hästi vastu ja kogu sõit oli ülimugav ja vinge :) Poisid siis püüdsid seal jälle kala ja meie niisama lugesime, tsillisime, sõime ja piibutasime :)

ja natuke videosid ka inimlastele:

Ja kui midagi muud teha ei ole, siis teen süüa….