Uus aasta :)

1. Jan 201615. Jan 20162 Comments

Vanaaastaõhtu möödus meil üsna rahulikult. Kuna oleme siin võtnud kombeks juba 5-6 vahel hommikul üles tõusta, siis vajume õhtul ka suht vara ära. Tavaliselt üle kümne ikka vastu ei pea :D Otsustasime, et väga kuhugi pidutsema ei viitsi minna ja passime parem niisama kodus. Nii oligi – mina panin oma uut puslet kokku ja Maiks luges raamatut, vahepeal vaatasime mingeid sarju. Mingi kella kümne ajal jäime mõlemad diivani peale tukkuma ja kell 11 ajal arvas Maiks et peaks vist voodisse ära kolima, sest niikuinii me ilutulestikku vaatama minna ei viitsi, haha. Just siis kui mina muidugi magama olin jäänud, siis ta arvas, et me peaks ikkagi üles tõusma ja randa minema ja ilutulestikku vaatama. Natuke kraaklesime selle üle, kuni ma pidin lõpuks alla vanduma ja ennast riidesse panema.

Võtsime siis Eestist saadetud juustusibulaleivad ja Kirju Koera kommid kaasa ja läksimegi randa :) Rahvast oli päris palju, aga samas oli ikka palju ruumi kõigile, sest… eeem, teadupärast on rand päris avar koht. Austraalias tavainimesed rakette ja muud seesugust osta ei saa (jällegi ohutusreeglid), nii et vaadata on ainult linna ametlikku ilutulestikku. Surfers Paradise kesklinnast u 5km põhjapoole asub Southporti linnaosa ja 5km lõunapoole Broadbeach, nii et tegelikult oli lausa kolm ilutulestikku. Vaatasime siis need saluudid ära ja loivasime oma ühe avamata õllega koju tagasi :) Vanaks vist oleme jäänud.

Loodame, et uus aasta tuleb hea ja just selline nagu vaja. Maiksu viimane aasta ülikooli ikkagi ja siis saab hakata uusi plaane pidama :) Aga selle kõigeni on peaaegu terve aastaring veel aega.

Veel üks reisuke

28. Dec 201516. Jan 20162 Comments

Pärast jõule oli meil korraks selline uitmõte, nagu et läheks Airliesse või kuhugi roadtripile. Hakkasimegi siis nagu suure hurraaga minema.. ja tuli kole ilm. Kohe nii kole, et nädala aega lubas tervele rannikule ainult lakkamatuid äiksetorme ja vihmasadu. ARvutasime ja arutasime ja jõudsime järeldusele, et natuek kurb on kõik see raha ja aeg hakkama panna ja siis terve aeg lihtsalt autos istuda. Nii et keerasime siis otsa ringi ja tulima juba teisel päeval koju tagasi, haha.

Aga, sellele vaatamata, jõudsime magada ühes väga lähedas puhkealas – öösel hakkas telgis nii palav, et võtsin pool katet maha, nii et üks sein (metsapoolne) oli ainult see õhuke võrk. See on kindlasti üks lahedamaid ärkamise momente, mis mul kunagi olnud on! Magasime vihmametsa servas (no reaalselt, mingi poolteist meetrit) ja see kõik oligi meil peaaegu, et otse telgis. Sellised hetked mulle meeldivad.

Käisime natuke matkamas sealsamas metsas, misjärel suundusime Cotton Treesse pühapäeva marketile ja kohvikusse. Cotton tree on jätkuvalt väga tore. Vaatasime-kuulasime seal ühte hullu hipiperebändi ja jõime smuutisid/kohvisid. Mõnna. Pärastlõunal vaatasime Noosa ka üle – sättisime end just jõe äärde pikniku pidama, kui meie kõrval üks kalamees tõmbas ühe lõhe välja. Maiks va kalamees läks muidugi juttu tegema, nagu kalameestele kombeks haha. Jutt lõppes sellega, et selgus et tüüp ise oli vegan ja üldse kala ei söögi – andis selle meile. Meie lõuna tõusis sellega kohe mingi 8 kohta kõrgemale heade lõunate maailmameistrivõistlustel.

Õhtupoolikul sõitsime läbi vihma kuhugi mäe otsa ja käisime mingi huvitavas augus ujumas. Noored ja vanad, kuked ja kanad hüppasid seal igast köite abil mäeservade pealt vette aga Maiks arvas et tema hakkab liiga vanaks jääma selle jaoks juba, haha.

Jõulud North Stradbroke saarel

27. Dec 201528. Jan 2016Leave a comment

Jõulud veetsime me sedapuhku North Stradbroke saarel. North Stradbroke’i näol on tegemist maailma suuruselt teise liivasaarega (Fraseri järel, kus me ka kunagi Anu ja Maldariga käisime) ja asub ta siit kõigest kahetunnise teekonna kaugusel – veidi üle tunni autosõitu ja siis veidi alla tunni praamisõitu).

Saarele sõitsime viiekesi – Mina ja Maik, Madde ja Reimo ja meie väike beebi Kerli. Bookisime endale kaheks ööks ühes telkimis/karavanialas platsikese, ostsime saarel sõitmiseks vajaliku loa ja praamipiletid ja jõulupühad võisidki alata. Lahkusime kodust 24. detsembri varahommikul, et juba hommikul saarele jõuda. Terve eelmise õhtu olime toitu kokku shoppanud, kartulisalatit valmistanud, asju pakkinud, muid sööke vaaritanud ja igal võimalikul moel valmistunud, sest arvestasime et seal võsas me poodi ei saa ja isegi kui saame, siis see on kindlasti ka pühade puhul suletud.

Kohale jõudes selgus, et võisime endale suht suures rannaga paralleelselt kulgevas metsatukas ise täitsa vabalt koha valida ja ei pidanud väga mingeid kaste ja jooni ja numbreid jälgime, nagu siinmail tihtipeale kombeks. Kui kogu ülejäänud rahvas oli valinud endale ühe hea ookeanivaatega platsi ja istusid seal üksteise otsas oma telkidega, siis meil õnnestus läbi ma ei tea mis ime saada täiesti eraldi väike platsike, kust tuli küll ookeanit vaadata läbi mõne puukese, aga tänu osavale auto ja telkide ja varjualuste positsioneerimisele ei näinud me muidu rahvast peaaegu üldse ja oligi täitsa selline tunne nagu oleksimegi omaette seal.

Kookosevargad

Jõuluõhtul oli meil ikka korralik jõuluõhtu. Tegime väikse “kuuse” ja kingipakkide nurgakese, sõime kaasavõetud/kohapeal valmistatud hapukapsast, verivorsti, ahjukartuleid, kartulisalatit, peedisalatit ja muud taolist. Natuke ikka oli jõulutunne ka! Mõnna!

JÄrgnevatel päevadel püüdsime kala, seiklesime mööda saart ringi, matkasime, otsisime kookospähkleid, avasime kookospähkleid, ujusime, sõitsime kajakkidega, snorgeldasime ja tegime kõike muud mida hing ihaldas. Nägime kilpkonni, delfiine, raisid, haisid ja kõiksugu suuremaid ja väiksemaid kalu. Taaskord püüdsime ühe Shovelnose Sharki kinni ka… ja lasksime ta jälle sama rõõmsalt tagasi.

See kaks ja pool päeva läks kohe kindlasti liiga kiiresti ja ma tahaks nii väga, et kunagi oleks aega kuskil reaalselt ka mingi nädal aega lihtsalt tsillida.. kohe nii et jõuaks igav hakata ja siis tegevusi välja mõelda ja siis uuesti igav hakata.

Ja üks väike video ka siia lõppu:

Seven Mile Beach ja rannaelanikud

15. Dec 201515. Jan 20161 Comment

Ühel pühapäeval käisime Madde ja Reimoga siit lõunapoole jäävaid randu avastamas. Gold Coast on ülilahe koht, aga siin on üks jamps – inimtühje randu kuhu autoga peale saaks natuke napib. Adelaides ja Tasmaanias on neid ikka jalaga segada. Igatahes otsustasime, et peame ikkagi ühe sellise leidma, ei viitsi koguaeg miljoni inimese vahel oma rätikuga lebada ja kui ikkagi terveks päevaks randa minna on lahedam kui saab kõik oma varanduse kaasa vedada ja varjualusegi püsti panna. Ja seda on auto läheduses ikkagi tunduvalt lihtsam teha kui kuskilt parkmisplatsilt vedada.

Kõigepealt avastasime Byron Bay lähedale jäävaid randu – sinna küll autoga otseselt ei saa, aga selle eest saab natuke kaljudest üles ja alla matkata ja näeb äraütlemata ilusaid kohti. Nii me siis seal seiklesime. Kohtusime ühe suure ämbliku ja ühe pisikese maoga (no mina viimasega tegelt eriti ei kohtunud aga see eest jalutasin ämblikuvõrku peaaegu otse näoga sisse, jehuu). Tsillimised tsillitud võtsime suuna Lennox Headi nimelise linna poole. Olime varem netist selgeks teinud, et sealt saab alguse rand nimega Seven Mile Beach, kuhu vabalt autoga peale saab. Enne tegime Lennox Headis veel väikese fish and chipsi ringi ja täiendasime poes mõningaid varusid. Enamus pildid on sel korral superhüpertublijailusa Madde tehtud.

Rannas oli mõnus, inimesi põhimõtteliselt ei olnud, ainult üks pelikan eputas seal meie ees ikka oma tund aega kindlasti. Vahepeal käis kuskil parematel jahimaadel ja siis tuli jälle tagasi. Tegime miljon fotoseeriat samal ajal kui Maiks kala püüdis. Viimasel ajal saame koguaeg ühte sorti kala ainult – Shovelnose Sharke. Neid kutsutakse küll rahvasuus nii öelda haiks, aga tegelikult tehniliselt on tegemist raiga, sest tal on lõpused lõua all, mitte pea külgedel. Osad inimesed muidugi söövad ka seda kala, aga meil väga selline värk peale ei lähe (ja me ei oska neid õigesti kohe ära veristada nii, et neile ammoniaagi maitse külge ei jääks – Haid pissivad läbi naha ja kui neid kiirelt verest tühjaks ei oska pumbata õigetesse kohtadesse sisselõikeid tehes, siis jääb lihale põhimõtteliselt pissi maitse juurde), nii et laseme nad alati vette tagasi. Hai on niikuinii üks odavamaid kalasid siin ja kuna tema söömine ei ole mingi eriline kulinaarne reis mõnda imelisse teise dimensiooni, siis jätame pigem vahele.

Õhtul käisime veel ühest Byron Bay rannast nimega Watego Beach läbi. Vot see on üks ilus koht. Päike loojus, surfarid andsid lainetele hagu ja paar delfiinipoissi sulpsas vahuses vees. No mis sa hing veel tahad?

Mount Maroon

7. Dec 201516. Jan 2016Leave a comment

Kes veel aru ei ole saanud, siis matkamine on meie lemmikhobi. Tavaliselt otsime mingeid vähegi pikemaid-raskemaid matku ja kõige rohkem meeldib käia mägedes, kaua sa selle lauge maa peal ikka tatsad eks. Sel korral valisime sihtpunktiks Mount Marooni. Mount Maroon asub Gold Coastilt umbes 100km sisemaa poole, ühes üsna tundmatus rahvuspargis nimega Mount Barney. Mount Marooni matka kohta uurides saab lugeda igasugu hirmulugusid, kuidas see on suht märgistamata rada ja kaasas tuleks kanda kindlasti topograafilist kaarti ja kompassi.. või siis võiks olla tegemist äärmiselt hea suunatajuga matkajatega. Kuna me peame ennast nendeks viimasteks, siis meil muidugi kaarti ja kompassi ei olnud. Ja tegelikult ei olnudki vaja. Kuigi rada on märgistamata tõesti on siiski võimalik hea jälgimise korral aimata, kust need eelnevad matkajad sinna mäetippu roninud on.

Matkal käisime koos Madde ja Reimoga, kelle jaoks see oli esimene selletaoline tipp. Kokku võttis see tripp meil mingi neli tundi vist, mille hulka mahtus nii suuremaid kui väiksemaid turnimisi. Selles mõttes oli küll keskpärasest ohtlikum ronimine, et osades kohtades oli kalle päris suur ja lahtisi suuri ja väiksemaid kive palju. Aga et vigastusi vältida, siis üritasime sellistes kohtades pikemaid vahemaid hoida, et üksteisele midagi pähe ei kukutaks.

Vaade mäetipust oli võimas, erinevalt Mt Warningust sai selle mäe otsas ikka reaalselt 360-kraadist vaadet nautida – puid ega põõsaid ette ei jäänud :)