Oli vist kunagi Eestis selline asi nagu lastekaitsepäev 1. juunil? On senini?

Meil on 1. juuni täitsa tavaline päev. Hetkel on näiteks uudised jagunenud kaheks – Corona ja peale 3 kuud kestnud Corona-monopoli on nüüdseks siis lisandunud USA protestide uudised.

Protestide osas ma sõna võtma ei hakka, aga meie Corona olukorrast võin natuke rääkida küll.

Coronast hakati rohkem rääkima märtsi alguses, kui Ema ja Eveli oli Eestisse tagasi läinud ja iga päevaga tuli üha rohkem ja rohkem uudiseid, kuidas põhimõtteliselt maailmalõpp on any minute now ja kõik süsteemid kukuvad kokku. Alguses oli muidugi veidi ikka hirmutav ja segadust tekitav, et mis nüüd siis saab, kui keegi tööle minna ei või ja kuidas siis inimesed oma majalaenusid ja rente maksavad ja söögi lauale saavad. Esimesed kaks-kolm nädalat ma vaatasin ikka iga päev pingsalt uudiseid ja otsisin mingitki infokillukest kuskilt, et saada natukeeeenegi selgust, mis edasi saama hakkab. Peale paari nädalat sain tegelikult aru, et selle kõige tulemusel olin iga päev kohutavalt ärevil, keskenduda ei suutnud, mõtlesin mingeid hulle stsenaariumeid läbi.

Peale paari nädalat otsustasin siis, et enam telekat ei vaata. See on ju teada, et kui midagi suurt juhtub või mingi suur muudatus-uudis kuskilt tuleb, siis küll kuulen seda sõpradelt või näen Facebookist. Panin endale massaažisalongi muusika mängima ja juba peale esimest päeva oli palju parem ja rahulikum olla. Sujuvalt otsustasin ka, et loen kõike mis mind peaks huvitama nendel teemadel AINULT ja AINULT nö. algallikatest – ametlikelt terviseameti, sotsiaalameti ja üleüldiselt .gov.au lõpuga lehtedelt (gov = government = valitsus). Nii on kindlam, et ei pea pärast mõtlema kas see sõprade “arusaam asjadest” mida mulle esitatud on, on ka päriselt tõsi või lihtsalt nende “arusaam asjadest”.

Reaalsuses võib nüüd, kaks ja pool kuud hiljem öelda, et tegelikult ei juhtunud meie jaoks isiklikult mitte midagi hullu. Jah, meil on palju sõpru-tuttavaid, kes töötasid toitlustus-teenindus-turismi valdkonnas ja kes kaotasid oma töökohad (tegelikult ajutiselt nagu hiljem selgus), aga samas ei ole meie tutvusringkonnas otseselt kedagi keda me teaks, kes oleks päris näpud põhjas majast välja tõstetud.

Riigi poolt on erinevaid toetusprogramme välja töötatud palju. Ma ei hakka neid kõiki siin pikemalt lahti seletama, aga põhimõtteliselt jaguneb saadav abi peamiselt kaheks.

1) JobSeeker – Töötuabiraba summasid tõsteti päris palju. Ajutiselt muidugi, aga summad tõusid peaaegu kahekordseks. Samuti oli oluliseks muudatuseks see, et tõsteti ülemist piirmäära kui palju võis kogu pere maksimaalne sissetulek töötuabiraha saamiseks olla. Varasemalt oli see piirmäär nii madal, et põhimõtteliselt kui ühel perest oli vähegi normaalne töökoht, siis teine riigilt eriti mingit raha ei saanud (summa sõltub sissetuleku suurusest), sest “ah käib teile pere peale küll”. Nüüd siis tõsteti seda piirmäära.

2) JobKeeper – Tööandjale makstav toetus, mille ta peab otseselt edasi maksma oma töötajatele palga näol. Minu arust on selle toetuse näol täiesti geniaalse asjaga. Kohe seletan, miks :)

Põhimõtteliselt tähendas see toetus seda, et isegi need ettevõtted kes olid kohustatud oma ärid ajutiselt sulgema (restoranid, kohvikud, turismiärid, juuksurid, kosmeetikasalongid, poed, jõusaalid jne) või need kellel oli lihtsalt märkimisväärselt vähem kliente ja müüke, pidid maksuametile tõestama, et nad kaotasid vähemalt 30% oma käibest. Langus tõestatud, maksis riik välja $750 nädalas iga töötaja kohta, mille tööandja peab edasi maksma töötajatele. Ja nii 6 kuud järjest (kui langus 30% kestab, seda tuleb iga kuu uuesti näidata). Ja seda ka siis, kui töötajad tegelikult kodus Netflixi-maratone peavad.

Tavaolukorras kõik need ettevõtted oleks lihtsalt suletud ja need inimesed oleks lihtsalt kaotanud oma töökohad. Kõik need inimesed oleksid siis läinud töötuabiraha taotlema ja oleks põhimõtteliselt sama summa saanud sealt. Kodus oleks nad õnnetu näoga tuleviku vaadanud ja mõelnud, mis sellest kõigest nüüd üldse edasi saab?

Selle asemel, aga et riik maksaks selle raha töötukassasse, maksti see raha otse tööandjale. Miks? Et säiliks töötaja ja tööandja suhe; et ei tekiks mingit massilist “ma olen nyyd töötu, mis must saab” mentaliteeti; et kaitsta nii töötajat kui tööandjat Corona ja majanduslangusega kaasneva mentaalse ja emotsionaalse koorma eest; et pakkuda tööandjale võimalus võimalikult ruttu töötajad tööle tagasi kutsuda; et optimism säiliks ja töökohad säiliks ja ettevõtted säiliks ja kõik hiljem võimalikult ruttu endise eluviisi juurde tagasi pöörduks. Ja mis see riigile maksma läks? Tõenäoliselt sama palju kui oleks läinud töötuabirahad. (Tegelikult on praegu suur tüli, et valitsus hindas abivajajate hulka liiga suureks ja arvati et kõik see läheb 2 korda rohkem maksma kui tegelikult läks ja nüüd on kõik pahanduses et ei kulutatud piisavalt raha ära). See viimane on minu natuke meelevaldne tõlgendus asjade käigust, aga läbi huumoriprisma vaadates siis umbes-täpselt nii juhtus.

Minu arvates on see viimane geniaalne plaan just seepärast, et tänu sellele jäi paljudel inimestel hästi palju meelehärmi läbi elamata ja selle üle on mul ääretult hea meel. Minu sõbrad, kes alguses olid musta masenduse serval teadmata mis nende elust edasi saab, olid selle süsteemi tööle hakkamise hetkest justkui ära vahetatud. Jah oli ka neid, kes kahjuks sellest systeemist abi ei saanud, aga see kogus inimesi kes said ja kellel jäi väga palju muret, ärevust ja lootesetust olemata – nende üle on mul hea meel.

Meid isiklikult puudutas see kõik see nii palju, et … Maiks käib tööl edasi nii nagu ikka – tema töökohta pole see kõik põhimõtteliselt üldse puudutanud, mitte ühtegi päeva nad sellepärast kinni pole olnud. Minul jäi turundustöid Märtsis korraks natuke vähemaks (sest eks inimesed ju ootasid ja vaatasid mis saama hakkab ja keegi ei julgenud raha kulutada), aga tegelikult tulid enamus ikkagi Aprillis jälle tagasi ja korraga oli kõigil nii palju tööd vaja teha. Nii Maiksu töökoht kui minu äri (mitte mu pood, vaid turundusäri) näitasid mõlemad maksuametile 30% käibelangust ja saavad töötajatele maksmiseks riigilt toetust. Seejuures ei loe, kas sinu mõni teine äri teeb vb 50% rohkem käivet vms.

Muus osas on see meid nii palju puudutanud, et natuke käib juba närvidele, et kodust välja saamine (pidagem meeles, et ma töötan kodus ehk siis välja saamine on mulle eluks vajalik) on raskendatud aga samas – pole midagi parata. Mõnda aega olid põhimõtteliselt kõik toitlustusasutused suletud, sõita kuhugi ei võinud, kõik rahvuspargid, spordiplatsid, mänguväljakud jne olid suletud. Siis oli juba küll natuke tüütu lõpu poole, kui meelelahutuseks absoluutselt midagi teha ei võinud.

Nüüd juba vaikselt tehakse söögikohti lahti, rahvusparkides võib käia, kodust võib sõita kuni 250km kaugusele jne :) Oleme juba kaks nädalavahetust natuke ringi sõitmas käinud ja niisama loodust vahtinud. Väga südant kergendav ja lõõgastav tegevus. Kahjuks ööseks veel kuhugi jääda ei tohi, nii et õhtuks peab ikkagi nagu viis kopikat kodus tagasi olema.

Osariikide piirid ja üleüldine riigipiir on veel suletud. Kui osariikide piiride kohta ootame iga päev uudiseid (et Jane saaks Tasmaaniast külla tulla ja et meie saaks vahel NSWs käia mis meie kodust vähem kui 10km asub aga kuhu me hetkel minna ei või), siis riigipiire keegi vist niipea lahti ei tee. Hetkel käib jutt sellest, et alustuseks tehakse vist ainult Uus-Meremaa ja Austraalia vaheline liiklus lahti ja muu maailma osas jääb see Jumala Seljatagune veel pikaks ajaks suletuks.

Aga tegelikult pean nüüd tööle hakkama, juba tund aega siin lobisetud. Selle postituse kirjutamise käigus sain muideks teada, et eesti keeles pikemate juttude kirjutamise oskus läheb mul iga aastaga üha kehvemaks. Sõnadevalik on kuidagi kesine, kokku- ja lahkukirjutamine on vahepeal inglise keele mõjude tõttu kõvasti kannatada saanud ja laused tulevad.. mitte suupärased. Aga eks ma vist peaks tihedamini kirjutama selliseid pikemaid jutte, siis tuleb ehk ka kirjaoskus tagasi :)