On hiline pühapäeva pärastlõuna, taevaharjalt laskuv päike kõrvetab juhipoolseid autosistujaid täisvõimsusel ja meie sõidame nagu ka tuhanded teised teosammul kodu poole. On isadepäev ja lisaks sellel ka pikk nädalavahetus (pühad!) ja just seetõttu on sel soojal pärastlõunal liiklejaid erakordselt palju – kõigil 4WD katustel ja autokastides telgid ja grillid, kajakid ja surfilauad ja muu taoline puhkusekraam, mis igal endast lugupidaval austraallasel üldjuhul garaažis just neid pikki nädalavahetusi ootab.

Viimase tunni oleme istunud kiirteel ummikus, aga kuna meil on selja taga imeliselt lõõgastav ja akusid täitev nädalavahetus, ei häiri see meid absoluutselt. (PS. Maiks nüüd tagantjärele ütles et teda ikka häiris. Aseeeiloe)

Pakkisime auto ja asjad juba neljapäeval, et reedel kindlasti varakult liikuma saada. Otsest sihtmärki ega plaani meil ei olnud, oli vaid suund – põhja! Kell 7 reede hommikul hakkasimegi sõitma, algul suunaga Sunshine Coasti, kus meil üks väike asjatoimetus oli ajada. Kella kümneks oligi meil see kohustuslik peatus tehtud ja nädalavahetus võiski alata! Tähistasime seda hilise hommikusöögiga juba lemmikuks saanud Cotton Trees, kus ka varem korduvalt puhkamas käinud oleme. Seekord sõime sealses teemajas, mille nime ma mitte kunagi meeles ei suuda pidada, kui mis oma põrandast laeni kõrguvate serviisi-ja teeriiulitega teenib ära meie igakordse külaskäigu. Vahel käime lihtsalt serviise vaatamas, vahel kohvi kaasa ostmas, vahel teesid degusteerimas :) Seekord siis ka söömas – was good.

Cotton Trees kohvi juues avastas Maiks kaarti skrollides et meist veidi põhjapool Tewantinis asub ühe suure 4WD rahvuspargi infopunkt, kust võiksime läbi hüpata ja natuke pargi kohta informatsiooni küsida. Mõeldud – tehtud. Ainult, et alguses sattusime mingisse valesse informatsioonipunkti, kus tädid olid kõike muud kui sõbralikud ja informatiivsed. Juhuslikult jagus meil taipu uurida kas olime ikka õiges kohas – õnneks ei olnud! Kõigest viie minuti kaugusel asus nö. “õige* infopunkt, kus töötas kõige asjalikum ja informatiivsem tädi selle maamuna peal! Sotid selged, sõitsime poodi oma söögi- ja joogivarusid täiendama.

Great Sandy National Park on selline ilmatuma suur liivane rahvuspark, kuhu alla kuulub ka maailma suurim liivasaar Fraser Island. Fraserile me seekord ei läinud, küll aga müttasime Fraserist lõunas asuvas Cooloola piirkonnas – Teewah & Rainbow randades ja 4WD metsaradadel. Sõitmist ja vaatamist jätkub sealkandis mitmeks päevaks, rannateid ja -kämpe kilomeetriteks.

Poes käidud, asutasime ennast kaabelpraamile – Praam sõidab terve päev üle jõe, nii kui soovijaid on. Raha tahab praamionu 7 dollarit ja aega võtab see sõit umbes 1.5 minutit. Teiselpool praami ootas meid veel umbes 7 kilomeetri pikkune tükike asfalti ning pärast seda võiski liivaralli alata! Kuigi minul on alati suur mure selle randa peale ja maha sõiduga, sest enamasti tuleb seal sõita mäest üles/alla ja rada on suurest sõitmisest väga kehvas olukorras, pean tõdema, et võtan neid sõite nüüd juba palju rahulikumalt – harjutamine teeb meistriks.

Tegelikult aitab muidugi kaasa ka see, et kui ühes sellises mahasõidukohas jälle “ummikus” istusime, sest keegi oli ennast liiva kinni kaevanud, ütles Maiks minu “Ole hea ära siin meid kinni sõida, meil pole siin sõpru” peale vastuseks “Mis mõttes ei ole, kõik need inimesed kes meie selja taga on ja läbi tahavad saada, on ju meie sõbrad!”. Hehe, rohkem ei saakski tal õigus olla! Ja millised sõbrad need on! Korralike mudarehvide, vintside ja täisvarustuses recovery geariga asjaarmastajad! Ma olen lõpuks ometi hakanud uskuma teiste inimeste headusesse meie ümber ja reaalsus on see, et keegi tõmbab meid ikka välja kui hätta jääme – probleem võib hoopis tekkida sellest, et kes selle au endale saab, eks neile kõigile ju meeldib natuke asjapulk olla ja oma mänguasjadega eputada.

Üks hirm on mul siiski jäänud ja see on ookeani ja tõusu ja mõõnaga seoses. Ma ei ole seda stsenaariumit enda peas päris täpselt läbi mänginud, aga see on umbes midagi sellist, et tuleb mingi megametsik king tide ja mingil põhjusel me ei jõua autot enne rannalt ära sõita.. või on kaldakalle nii järsk ja liiv nii pehme (on ette tulnud!) et vajume lihtsalt auto tagumikuga ookeanisse ära ja peame käbe leidma mingi ukse mille peal huplida nagu Rose ja Jack kunagi. Ainult selle vahega et me mahume mõlemad ukse peale ära. Tegelikult ma tean et neid asju meiega ei juhtu sest ma pistan enne kisama kui üldse võimalus tekkida jõuab, aga kuna need on lood elust enesest siis ikkagi võtavad natuke seest kõhedaks ja panevad mõtlema et “what if..”

Igatahes, kirjutasin nüüd täpselt vastupidist sellele mida kirjutada tahtsin! Võrreldes varasema muretsen ma palju-palju vähem ja tegelikult naudin näiteks liivast metsasõitu igakord järjest rohkem (rannast rääkimata!).

Tagasi reaalsusesse. Reedel sõitsime siis terve Teewah Beachi läbi ja jäime lõpuks ühele eriti mõnusale rannaäärsele muruplatsikesele laagrisse. Puhkasime sellise intensiivsusega, et juba kell 8 õhtul olime puhkamisest nii väsinud, et läksime magama. Hommikul ärkasin mina kella kuuest ja nii sain otse telgi ukse vahelt ookeanist tõusvat päikest vaadata ja raamatut lugeda. Varsti ärkas ka Maiks, kes mulle siis sinna telgiukse vahele kohvi ja arbuusi tõi. Eriti mõnus oli niimoodi vedeleda varahommikuses päikeses, rannale laksuvad lained taustal mängimas.

Laupäeva veetsime rannas, ühes teises rannas, kolmandas rannas ja lõpuks uuesti esimeses rannas, hehe. Tegelikult veetsime ühe päris lõbusa hommikupooliku metsateedel kärutades. Ma AUSALT kordagi ei vingunud ega palunud Maiksul aeglustada – isegi kui ta 2.5 korda üle lubatud normi sõitis (noh lubatud norm oli 20 km/h hehe). Lõbus ja põnev oli – tegemist oli sellise pehme liivateega, kus auto ujus ikka korralikult. Elu nagu filmis.. sinnamaani kuni üle mu õla, rinna, kõhu ja reie jooksis SUUR SUUR punase ja mustaga ämblik, nii umbes 5cm läbimõõduga. Selle peale viskasin ma käes olnud telefoni kus seda ja teist, tegin turvavöö lahti ja ronisin sõidu pealt kahe istme vahel asuva keskkonsooli otsa. No niii sitaks õudne oli! Maiks ei saanud alguses mitte midagi aru ja kui sai, siis naeris nii et mul ei jäänud endalgi muud üle kui naerma hakata. Käisime autos siis kõik asjad läbi ja raputasime ja pühkisime, aga ämblikku ei kuskil. Nii et selles mõttes võib ta siiamaani meil autos edasi elutseda. Mingil hetkel pidime aga edasi sõitma ja see tähendas muidugi ka seda, et ma pidin vastumeelselt autosse tagasi ronima..

Ülejäänud päev möödus meil Rainbow Beachil kohvitades, Inskipi telklaagriga tutvudes, Rainbow Beachil 4WD-tades ja värvilisi liivakivikaljusid uurides, uut kämpamiskohta otsides, kala püüdes ja lõket tehes. Saak jäi meil seekord kesiseks – Maiks püüdis ühe shovelnose shark’i ja mina sain KAKS KORDA mingi lolli ämbliku käest hammustada. Kuna meil õnnestus selle ämblikuga ka isiklikult silmast silma kohtuda ja ta eriti ohtlik isend ei tundunud, siis lootsin et ehk käsi otsast ei kuku. Öösel nägin unes kuidas mu käest kasvas hammustuskohast välja mingi pruun jääpurika moodi asi, mida pidin ise ära lõikama hakkama. Hetkel on mõlemad käed veel alles.

Täna hommikul ärkasin jälle koos päikesetõusuga ja lihtsalt nautisin olemist. Lugesin tõusva päikesega koos raamatut, jõin rannaliival kohvi ja maailma aeg oleks nagu seisma jäänud. Ühed eriti mõnusad kohad on need rannad, kuhu ise oma telklaagri püsti võib panna. Antud rannas on selleks ette näthud lausa 16km – vali aga sobiv plats ja ehita oma laager valmis.

Hommikul uitasime veel lähedal asuvas punases kanjonis ja rannast lahkudes suundusime Noosaville’i sööma ja päikest võtma (sest sai veel vähe rannas oldud!!). Tegime ühed väikesed burgerid ja tacod selles rõõmsas ja rahvarohkes väikelinnas ja panime ilusa punkti oma pikale ja mõnusale nädalavahetusele. 

Lugesin sel nädalavahetusel 2.5 raamatut. Ja see oli niiiii mõnus.