Muidu vabal ajal oleme siis sellist tavalist linnaelu elanud.. laupäevahommikul kohvikus käinud ja niisama peale tööd rannas kajakaid chipsidega toitnud ja linna peal töllerdanud ja tööd teinud ja tööd teinud ja koolis käinud ja kodus õppinud. Maiksul see semester on nüüd koolis päris intensiivne olnud (eelmine oli vist kõige lebom üldse ja jättis petlikult mulje, et nüüd ongi edasi äkki lihtsam), nii et temal väga palju aega enam olnud ei ole. Aga natuke ikka pigistab kuskilt välja ja saame vahel midagi toredat koos teha. Ja isegi kui palju aega ei ole, siis püüame ikka mõne hommikusöögi kuskil kohvikus või massaazhi mõnes salongis tema tihedasse ajakavasse ära paigutada. Või käime kinos. Või söömas… ma ei tea kas asi on minus või tundub nagu meie elu keerleks ümber söögi?! :D
Nendel päevadel kui Maiksul pole aega minu meele lahutamiseks ja mul tagaaias lamamisest kopp ees on, otsin endale tegevust mõne sõbranna seltsis. Näiteks ühel toredal laupäeval käisime Maarjaga ratastega Bel Airis (Tegelt Maiks viis autoga ära sinna meid, aga see selleks! :D Ma poleks elu sees rattaga sealt mäest üles saanud, terve nädal oleks seda ratast mingi 15 kilomeetrit järjest ülesmäkke lükanud ja ohkinud seal). Igatahes, läksime siis ratastega sõitma ja koaalasid otsima ja piknikku pidama. No ma ausalt ei tea mis mul arus oli kui seeliku ja kingadega sinna kohale ilmusin. See viga sai õnneks kohe karistatud ka, kui esimese künka otsas varbast terve kopsikutäie verd väljutasin. Ei tegelt, see oli suht normaalne, eriti arvestades et me olime ratastega läbi mingi imeväikse tunneli roninud ja need jumal teab kuhu kaasa vedanud ja kõik mööduvad inimesed meid niikuinii nagu poolearulisi vaatasid. Kahepeale kokku tegime siis salvrätikust ja suitsupakikilest (mitte minu omast!) ja patsikummist mulle ühe uhke tohterduse ja seiklus võiski jätkuda. Imekombel oli see tohterduse nii hea, et see ei läinud isegi mustaks ja rõvedaks järgneva kuue tunni jooksul, haha! Vaatasime seal siis koaalasid ja surnud sisalikke ja moslemeid ja gallasid ja nautlesime niisama.. oli üks selline keskmisest toredam päev ühesõnaga.
Minu jaoks kõige meeldejäävamaks seikluseks osutus aga hoopis see, et minu ratas ei tahtnud ikka Maarja omaga võrreldes üldse edasi minna. Ma pidin isegi mäest alla väntama! Korra käis küll peast läbi, et äkki autos transportides läks kuskil midagi paigast, aga ega ma peale sellise pealiskaudse kontrolli midagi väga ellu seal ei viinud. Vahepeal kiskus küll kole raskeks, aga Eesti naine on tantsulõvi, nii et pole siin vinguda midagi, tuleb ikka lakka loopides ja möirates edasi rühkida. Koju jõudes enam nii lõvi ei olnud. Kõige vähem lõvi olin sellel hetkel kui pärast 35 kilomeetrist üles-alla “rattasõitu” teatas Maiks mulle teatava uhkusega hääles, et mul olla esipidur kogu see aeg peal olnud.
Elu ongi üks ilmatuma suur õppetund. Seekord õppisin siis seda, et ei tasu ilma meheta kodust üldse välja minna.
Ekskursioon mu sisekosmosesse 