lõunarindel muutusteta

Õunte korjamine läheb iga päevaga aina lihtsamaks. Mitte, et see nüüd mingi pidu ja pillerkaar oleks, vaid lihtsalt.. harjumus on tekkinud ja töö tundub nüüd märksa lihtsam. Enam ei valutagi kõik kohad (ainult randmed mõnikord harva) ja tööpäevad ei tundugi ilmatuma pikad.

Kuni eelmise nädalani tegelesime värvi järgi korjamisega – korjasime ära ainult kõige punasemad ja suuremad õunad, et mõne nädala pärast tagasi minna ja ka ülejäänud õunad (selleks ajaks juba ka punased ja suured) ära korjata. Eelmisel nädalal alustasime strip pickinguga – korjasime puud täitsa paljaks, ükskõik, mis seal siis peal ka oli või ei olnud. Kahjuks ei olnud kõik õunad veel siiski valmis ja pidime väikese pausi sisse tegema. Õnneks pani Andrew poisid veel tunnipalga eest „värvikorjamise“ järelkorjet tegema ja mina ning Jasmin saime töötada igasugustes muudes kohtades. Vahepeal pakkisime shedis õunu, mis oli tegelikult päris tore. Tädid, kes seal tavaliselt pakivad, tegid meile pausideks kohvi ja kommikarbid olid neil niikuinii koguaeg kõrval ootamas. Nii et pakkides ei tundnud me millestki puudust. Pakkimine näeb välja nagu üks pakkimine ikka.. suur õunakast keeratakse tagurpidi sellise masina peale, mis tasapisi sulle sealt õunu ette laseb. Ilusad õunad pakid kilekotti ja kaalud üle. Teooria järgi peaks igas kotis olema üks kilogramm õunu, aga tegelikult on seal tavaliselt vähemalt 100 grammi või vahel isegi kuni 300 grammi rohkem. Isegi kui kaal näitab 1005 grammi, peab ikkagi ühe õuna juurde panema, sest kilekott kaalub ka umbes 5-6 grammi. Enamasti proovime esimese 10 kotiga ära mitu õuna on vaja, et saada üks kilo ja pärast seda enam kotte ei kaalu, kuna õunad on niikuinii juba varem suuruse järgi sorteeritud ja siis saab lihtsalt arvu järgi neid kottidesse panna. Õunad, mis ei ole nii ilusad, lähevad kas mahlaõunte kasti või mingisuguste õunasnäkkide kasti (ma ei kujuta ette ka, mis asjad need õunasnäkid on), aga see vahe on juba veidi liiga spetsiifiline. Kui kilekottidega jauramine üle viskab, siis võib minna seista ka selle masina taha, mis kilekotid kinni paneb. See on natuke kiirem töö ja esialgu kui veel käpas ei ole, võib oma käed päris ära lõhkuda, aga üldjoontes meeldib mulle see töö märksa rohkem.

Kui enam midagi pakkida ei ole, siis saame vahepeal natuke aeda värvida (mina ja Jasmin jällegi). Aiavärvimine on ka päris mõnus töö, kui välja arvata see osa, et Andrew ei kujuta vist ette kui palju värvi tal kulub ja seepärast saab meil see koguaeg enne tööpäeva lõppu otsa.

Igatahes, nüüd siis oleme jälle õunu korjanud. Eile vedas meil ikka väga ja väga ja väga: Korjasime nelja ülipikka rida kümnekesi. Kuidagi õnnelikul kombel suutsime me Maiksuga päeva alguses seisma jääda kõige õigemas kohas: saime kõige suuremate õunte ja kõige paremate puudega rea. Lõppkokkuvõttes oli see kindlalt meie parim päev siin.. ja nii mõnigi teine ütles, et see oli vastupidi – kõige halvem päev, sest kõik õunad olid nii väiksed. Viimased paar päeva on üldse motivatsioon laes olnud ja iga päev alustan sportliku hasardiga, ise arutledes, et kas teeme vana rekordi üle või mitte.

Ma vist ei olegi siin rääkinud sellest õunakorjamise tehnoloogiast. Lühidalt öeldes näeb see välja nii, et hommikul lähme farmi ja võtame traktori. Sõidame sinna, kus meil parajasti järg on ja pargime traktori kahe rea vahele, kuna enamasti korjame kahte rida korraga. Traktori taga on meil kolm bini ehk siis kasti. Ühte kasti mahub natuke üle 400 kilo õunu. Esimesena korjame täis traktorile kõige lähema kasti, siis järgmise ja lõpuks viimase. Vahel teeme sohki ja korjame keskmisesse või viimasesse enne, aga tegelikult nii ei tohi teha, sest muidu traktor ei taha märja ilmaga eriti sõita. Ja Tasmaanial ei tea kunagi, millal sadama hakkab. Korjamiseks kasutame kotte, mis ripuvad kõhu peal ja käivad alt lahti. Maiksul on natuke suurem kott kui mul (sest ta on natuke tugevam ka) aga kokkuvõttes öeldakse, et üks kott on umbes 20 kilo kanti. Tehnoloogia seisneb selles, et ülevalt paned õunad sisse ja kui kott täis saab, siis tõstad üle kasti ääre, toetad kotipõhja vastu kastipõhja ja teed koti alt lahti. Ja kui siis end ilusti aeglaselt püsti/eemale libistada, siis jooksevad õunad kotist välja. Teoorias peaks see käima nii, et mitte mingit kolinat kuulda ei ole ja ükski õun viga ei saa. Praktikas on nii, et vahel on käru (ja kastid) nii viltu (meil on „vähe“ künklik siin), et õunad voolavad suure kolinaga teise kasti otsa. Samamoodi peaks õunu kotti panema nii hellalt ja vaikselt, et ükski õun vastu teist ei kukku. Praktikas on õunakobarad vahel nii suured, et kui sealt ühte õuna puutud, kukuvad ülejäänud kümme sulle ise meetri kõrguselt kolinaga kotti. Minu lemmikud on suured õunad ja väiksed puud, sest ma lihtsalt vihkan redelit. Need redelid on suured ja rasked ja metallist ja nende pulgad on nii peenikesed ja ümmargused, et toetuspinda väga palju ei ole ja tallaalused saavad ruttu soonitud. Ja kahekesi ühe rea korjamine on ka minu lemmik, siis ma ei pea seda redelit seal puude vahel nii palju ringi vedama ja siis mul ei kao suunataju ära.

Õunte korjamine kõrvalmõjud lisaks soonitud tallaalustele on kättepäevitunud kindad, kriimustatud jalad-käed (meil kasvavad vahepeal mingid okastega värdjad seal puude vahel), sodi silmas (10 korda päevas), redelipulkade toetusjäljed säärtel (ja vahel ka kintsudel) jne. Viimased on isegi üks päev pärast rasket „redelipäeva“ näha. Lihtsalt selline lohk on umbes 30 sentimeetri kõrgusel maast jalgade sees. Tekib see sellest, et ei taha ju ühe käega koguaeg redelist kinni hoida vaid ruttu mõlema käega korjata. Ja siis toetan alati jalgu vastu järgmist redelipulka. Sinikad on kiired tulema :D Kõige ägedam on see, et suur osa sellest sodist, mis sealt puude otsast alla kukub, kui õunu korjame, kukub tavaliselt pluusi kaelusest sisse. Mu „lemmikud“ on kõrvahargid – umbes kümmekond pean neid tavaliselt ikka pluusi seest välja koukima. Vastikud kakased putukad, öäk öäk öäk. Ahjaa ja üks huvitav kõrvalmõju veel, nõrganärvilised vms, pange nüüd blogi kinni: kuna jalad on pidevalt märjad.. siis varbaküüned tahavad terves suuruses pealt ära tulla. Ma detailidesse rohkem ei hakka laskuma, aga kui keegi teab, mida selle vastu ette võtta, siis andke meile ka teada.

Aga seltskond on tegelikult tore (imelikumad on nüüdseks lahkunud) ja nalja saab ka päris palju. Ja iga päevaga hakkab see korjamine üha normaalsem töö tunduma.

Nüüd on meil neli päeva puhkust, kuna on ju ometigi lihavõtted. Kõik poed on kinni (väljaarvatud viinapood) ja inimesed õgivad kodus oma perega koos kana. Ma üritasin mune värvida, aga ei tulnud välja. Joonistasin Jasminile muna peale Saksamaa ja Eesti ja Austraalia lipud ja tegin käed külge (nii et lipud hoidsid üksteisel käest) – tõeline klišee, vt ka „ühinenud rahvad“, „sõprusriik/linn“, „läila“, „cheesy“ jne

Maik läks kalale ja ma joon õlut ja surfan oma unistustes ringi, mis umbes mõne nädala pärast saavad tõeks. Muhahahahahhahahahahahahahahahahahahahaa, mönuuuz

5 thoughts on “lõunarindel muutusteta

  1. anni says:

    kuulaks ka hää meelega. aga ma natuke kujutan ette ka, mis see võiks olla.
    kusjuures ma arvasingi, et oli mingi puhkus jälle, blogis jäi vaikseks.

    aga respekt, tublid tööinimesed, olen uhke. mina olen ise väga laisk ja tüdin sellistest töödest väga kiiresti.

  2. Karin says:

    Tsau, nägin täna unes, et tulime eveliga teile külla ja ma läksin surfama ja siis tuli HAI, ja sa tõmbasid mind veest välja- napikas:D

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s