meie Coony

Nagu paljud teist juba teavad, on Orange, karavanipark ja kirsid nüüdseks meist kaugele maha jäänud. Pesitseme nüüd 300 kilomeetrit eemal Coonabarabranis. Coonabarabran on väike-väike asula Orangest tagasi põhjapoole, Stanthorpe’i suunas, nii et regressioon missugune.

Saime siia tööle (vist?) oma endise tööandja kaudu ja tööks on õunte harvendamine. Elame farmis, kus peale meie on vaid karjades lehmi, veidi kängurusid, mõned gekod ja nii jõhkralt palju ämblikke, et paha hakkab. Kuna see farm kuulub (vist?) ühele firmale, siis siin kohapeal kedagi ei ela ja nii saamegi elada siin ühes maja ja mängida et meie olemegi pererahvas. Maja on tore, kuigi alguses siia tulles oli natuke ebameeldiv küll, et keegi siin mitu aastat koristanud ei ole ja kõik kohad on ämblikuvõrke täis. Õnneks ämblikud näevad välja nagu need Eesti eluämblikud vms, ei tundu ohtlikud ja südamerahuga litsume nad laiaks. Esimesel ööl kui siia jõudsime oli natuke õudne ka, sest tulime pimedas, väljas sadas, müristas ja lõi välku. Pidime mingite üpris kahtlaste juhtnööride järgi kahtlastel teedel seiklema. Meie majani jõudmiseks tuleb lahti teha ja kinni panna kolm suurt väravat, nii et natuke imelik küll pimedas kellegi võõra maal seigelda, kus keegi sind vastu võtmas ei ole. Lisaks tuterdasid tee peal ees veel eriti kurja näoga lehmad (lohutasin end mõttega, et lõpuks lähevad ikkagi nemad lihaks, mitte mina). Lisaks pidime ju veel suutma pimedas selles suures majas magama jääda ja teate küll kuidas suured majad teevad kõiksugu huvitavaid hääli.

Järgmisel päeval üles ärgates läksime kohe tööle. Aga õhtul koju jõudes sättisime asjad siin vähe paremini ja nüüdseks oleme juba täitsa ära harjunud. On ikka ääretult mõnus vahelduseks täitsa omaette MAJAS elada.

Tööl käime siinsamas, aknast on isegi näha õunapuud, mida harvendame. Ometigi sõidame autoga tööle 10 minutit, sest vahepeal peab jälle hulganisti väravaid avama ja sulgema, lisaks ei ole ka teeolud kõige paremad. Ühes kohas on näiteks lihtsalt jõeületuskohas koormatäis kive maha visatud. Hommikul “kodust” “tööle” sõites on alati näha üks korralik kogus kängurusid ja need ei ole mitte väiksed, vaid kohe päris korralikud suured, tumedad kängurud. Meiega koos töötavad kaks üpris kauboilikku kohalikku kutti Rob (vist?) ja Graham, kes vist on mõnes mõttes natuke bossimad vennad, aga samas nagu ei ole ka. Kui nad oma aktsendiga meiega rääkima hakkavad (ja kui neil lõuna ajal veel suu täis ka on), siis vahepeal ei saa ikka absoluutselt mitte midagi aru. Tegelikult on nad toredad, Rob on siuke käre kutt ja Graham on siuke vähe pehmem, kes meie pärast natuke muretseb ka. Lisaks töötab meil veel üks paberite järgi aborigeenkutt Doc, aga kes tegelikult ei näegi väga aborigeen välja. Docil on selline lahe suur makk iga päev tööl kaasas, nagu võib näha kuskil 20 aasta tagustest Run DMC räpivideotest. Sealt laseb Doc siis päev läbi thinnimise kõrvale ägedat kohalikku raadiot.

Sellest samas Doci raadiost kuulsime oma viimasel tööpäeval (enne jõulupuhkust), et suured vihmasajud on tulemas ja mingitel piirkondadel (sealhulgas ka meie) soovitati varuda 5-7 päeva söögi- ja joogivarud. Pärast veel bossid kutid rääkisid, et me peaks järele mõtlema, mida me teha tahame, kui vihma sadama hakkab, sest see tee, mis meie farmist tsivilisatsiooni viib, saab arvatavasti üle ujutatud. Nimelt on nii, et kui meie farmist hakata minema sõitma ja viimane värav enda järel kinni panna ja suurele teele sõita, siis vahet pole kummale poole keerad, u 100 meetri pärast läheb jõgi üle tee. POint siinkohal on selles, et ei ole üldse palju vett vaja, et tee saaks üle ujutatud, sest siinmail ei ehitata mitte silda üle jõe, vaid tee läbi jõesängi. Seda seetõttu, et enamus aega nendes jõesängides vett sees ei ole, aga nii kui kuskilt natuke vett saab, siis kujutage ise ette, kui tee läheb läbi jõepõhja – ei ole ju üldse palju vett vaja, et enam üle ei saaks. Nüüd oleme siis kolm päeva kodus passinud (sest jõulude puhul on meil neli vaba päeva) ja pole nagu isegi veel vaatama läinud kas meie side tsivilisatsiooniga veel eksisteerib. Ehk täna lähme ja siis teeme pilti ka sellest “sillakohast”. Omar, võib-olla peaksid kaaluma lisaks ka sillaehitusele spetsialiseerumist ja tulema hakkama siin pappi kokku ajama (mitte et sa seda blogi üldse loeksid :D).

Täna hommikul ärkasime üles ja avastasime et kraanist enam vett ei tule ja külmkapp on ka end välja lükanud. Algul mõtlesin, et noh pole hullu, niikuinii see vesi siin juua ei kõlba ja oleme varunud kõvasti pudelivett. Siis aga hakkasin mõtlema, et wcsse tahaks ikka minna ja pesta võiks nagu ka. Noh ja siis meistrimees Maiks tegi paar kiiremat tiiru ümber maja ja oligi meil vesi tagasi (ärge küsige, et mis värk oli. mingid rõhud ja pumbad ja kaitsmed ja blablabla, liiga sügav raketiteadus mu jaoks). Tegelt ta võiks minu arust täitsa vabalt torumeheks hakata.

Ja ma lihtsalt pean rääkima ka sellest, kuidas ühel päeval koju sõites, kui Rob ja Graham meid juba maja juures ootasid (Graham tõi meile kodust külmkapi, kas pole nunnu?), nägime nelja kängurut. Alguses oli küll tore, et suured ja päris lähedal, aga kui nad meie eest põgenema hakkasid ja Robi ja Grahami poole hüppasid, siis mul juba tuli kahtlane tunne, et nüüd nad lähevad küll paanikasse, kui järsku kahel pool inimesed vastas on ja neil kuhugi enam minna pole. No ja nii oligi. Ja siis, selle asemel, et üle aia hüpata, nad tahtsid end okastraadi vahelt läbi pressida. Kahe okastraadi vahel on selline.. umbes 15-20 sentimeetrine vahe ja nii nad sealt end läbi pressisidki. Natuke hirmus oli kui viimane känguru jäi kinni, rippus, viskles ja siputas seal. See oli väga-väga-väga vastik vaatepilt, sest ilmselgelt oli see kahe okastraadi vaheline vahe selle pooleteist meetrise känguru jaoks liiga väike. Arvatavasti pääsesid nad ikka eluga, sest minema nad sealt kalpsasid.

Aasta saab läbi kohe. Ja nii ka meie mandri-Austraalia esimene etapp. Kolmanda jaanuari hommikul pargime oma nunnu sinise vaguni laevale ja sõidame Tasmaaniale. Enne seda käime veel läbi Orangest, kus tähistame koos Aileni ja Joonasega ühe õhtuga ära kõik, mis tähistamata jäi: jõulud, Maiksu sünna ja lõpuks ka aastavahetuse. Orange ja Tasmaania vahepeal loodame natuke Melbourne’ile ka pilku heita.

3 thoughts on “meie Coony

  1. Omm says:

    Kle ma just võitlen koolis oma sildade ja silla sammastega … selles mõttes on see Sinu silla teema mulle hetkel üpriski “südamelähedane”…. võibolla kui ma oma võitluse edukalt lõppetan, hakkan seda silla teemat veel armastamagi ja kui midagi sellist peaks juhtuma siis … mida veel kõikke juhtuda võib?!?!… vahest ikka loen kah seda plogi… :P

    • elkspelks says:

      ma loodan ka et sa hakka dseda silla teemat armastama ja kui juba midagi armastad, siis miks mitte selle pealt ka raha teenida ja kui juba raha teenida, siis miks mitte PALJU. kõik märgid viitavad teie ümberasumisele, maaagic!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s