Vaatus 1.

Tegevuspaik: Karavanipark. Tegelased: Elina ja Maik, taustal mitmed eurooplased, sealhulgas terve peputäis prantslasi ja asiaate.

Öö. Pime ja külm öö. Kell 4.30 (või siis 5.00) heliseb kell, mida me mitu korda edasi suudame lükata. Kohe üldse ei taha ronida välja oma sooja magamiskoti ja teki seest. Väljas on nii külm, et nina ja kõrvad tahavad küljest ära kukkuda. Peale selle on veel jumala kottpime, nii et riidesse pannagi ei näe.

Kõiksugused hommikused toimetused, sealhulgas tööle lõuna kaasa tegemine. Taustal siblib miljon inimest, mõni jaksab isegi hommiku puhul tervitada, teine on lihtsalt sitase köögi eest jätnud maha kirja „Good job! Thanks for the respect!“ Tugevamad käivad isegi enne tööd duši all, mis minule isiklikult tundub täiesti ületamatu – väljas on lihtsalt nii räigelt külm. Pakime oma võikud ja mitu pudelit vett autosse. Kell 5 väljub meie sinine töövagun farmi poole. 20 minutit sõitu ja olemegi kohal.

Vaatus 2a

Tegevuspaik: Farm. Tegelased: Elina ja Maik. Taustal ka Joonas ja Ailen ja umbes samad tegelased, kes karavanipargis.

Hakkab vaikselt valgeks minema. Saame oma hommikuse puurea kätte ja hakkab pihta. Kiirelt alt puule ring peale, siis jääkülma metallist redelit pidi 1-7 astet kõrgemale ja akrobaatilised ilunumbrid võivad alata. Kui näpud liiga ära külmuvad, siis puhume aga sooja juurde ja läheb edasi! Kui sel päeval on Jumala töökohal eestlase vahetus, saame umbes 20 minutiga oma kõhukausid täis ja kokku teeb see juba ühe suure kasti.

Kõrvalridades võib kuulata lakkamatut võõrkeelset möla. Näiteks itaallasi, kes lihtsalt ei suuda absoluutselt vait olla. Või siis näiteks mingit imelikku venda, kellel on kõrvaklapid peas ja kes lihtsalt peab iga loo juurde trumme tegema oma väikse hirmkoleda suukesega. Või siis mingit teist venda, kes kolmanda venna jutu peale (iga lause peale tegelt) ütleb koguaeg „ai“. Või siis mingit neljandat venda, kes räägib telefoniga nii naljakalt ja nii räige aktsendiga, et isegi ei häbi ei hakka, kui selle üle kõva häälega naerad.

Vahepeal soojenevad näpud üles. Siis soojeneb vaikselt juba keha ka. Ja siis hakkab tavaliselt juba nii palav, et vaata et redeli otsast alla ei kuku. Viimane on tegelt suht koguaeg üsna suure tõenäosusega, arvestades seda, et redel seisab kolmel jalal ja ka seda, et „tahaks-ju-nii-väga-neid-kõige-kaugemaid-kirsse-kätte-saada“.

Esimesed kolm tundi kuni smokoni (smoko ehk suitsupaus. Mittesuitsetavad farmerid ütlevad morning tea. Kuigi teest pole haisugi, narrivad aint) lähevad kiiresti (peale seda kui näpud on üles soojenenud muidugi). Edasi hakkab vaikselt venima ja halvemal juhul langeb tempo ka. Pärast lõunat on tavaliselt juba nii palav, nii sitane, nii väsinud ja nii pahur olla, et kohe üldse ei suuda enam motiveerida oma väikseid näpukesi.

Kõige selle vahele mahub meeletus koguses vingumist (ja mitte alati minu poolt!), lolle nalju ja totaalseid ajuvabadusi, mis kõrvalvaatajale (ja ka endale tagantjärele) ei tundu enam absoluutselt naljakad.

Vaatus 2b

Tegevuspaik: Farm, õunapuude vahel. Tegelased: Elina ja Maik. Joonas ja Ailen. Mõned üksikud kohalikud.

Vaatus 2 ei pruugi alati olla sama. Vahel tegeleme hoopis õuntega – harvendame seal kus liiga palju ja tõmbame ära ka vesivõsud. Sisaldab endas palju käte-jalgade lõhkumist (minu puhul) ja pidevalt mingi võrgu all tõmblemist (mis teeb kõik kohad kole mustaks) ja üsna tihti ka puu otsa ronimist. Õunte puhul saame tunnipalka ja oleme uhkes üksinduses kuskil keset istandust, kus enamasti ei kuule teiste lolli möla ja keegi ei istu kukil ka.

Aga tegelikult on see kõik rohimise kõrval ikka kuradima tore. Eriti tore osa on see, et raha saab rohkem ja elamisele kulub vähem. Ja äge on ikka küll oma kätekestega ligi 400 kilo kirsse korjata!