Oleme viimastel päevadel paar korda kalal käinud. Kuna siin just ise vihmausse ei kaeva, sest maa on lihtsalt nii kuiv ja ei suudaks küll välja mõelda kohta, kust neid saada, siis ostetakse siin hoopis elus sööt kalapüügivarustuse poest, kus müüakse nii usse kui krabisid. Oleme siis viimastel päevadel paar korda seal käinud ja Maiks on pikalt ja laialt seal kalapoe kuttidega arutanud, kust ja kuidas peaks püüdma. Eilne poeskäik päädis sellega, et poekutt ei saanud aru, kuidas Maiks pole veel ühtegi kala kätte saanud ja seletas talle pikalt ja laialt kuidas peab ühe järve ääres kõiksugustest aedadest üle ja alt ronima ja jõudma ühele tammile ja siis sealt püüdma. Proovisime mis me proovisime, tammile me ei pääsenud, kuna seal ikka väga kõrged aiad ees ja lisaks on tammi otstesse ehitatud suured metallist uksed, mis on tammist kordades laiemad, et sealt ka mööda ronida ei saaks. Parkisime siis auto kuhugi põllu äärde ja tatsasime üle kellegi lehmade karjamaa järve äärde, ise terve aeg lehmi jõllitades, et ega keegi nüüd ründama ei tule ja proovisime siis püüda hoopis ühe platvormi pealt, kui mingi hetk ilmus välja kalapoe kutt ise ja kutsus meid endaga tammile püüdma. Nagu selgus, oli tal olemas selle suure metallukse võti ja lisaks on kõikjale nende suurte aedade sisse lõigatud ka augud, kust kõik tõsisemad kalahuvilised siis läbi ronivad.

Minu jaoks oli hirmus küll seal tammi peal tuterdada. See on siis selline betoon äär, 70-80cm lai, ühel pool ähvardamas sügav-sügav tume vesi ja teiselpool parematel juhtudel kümme meetrit kukkumist. Keskel on õnneks kõiksugu atribuudid ja metallaiaga eraldatud ala, kus saab  vähe vabamalt hängida. Kutt siis näitas igast trikke ja Maiksul hakkas kohe võtma ka, aga kahjuks ühtegi kala ikkagi kätte ei saanud, kuna hakkas juba pimenema ja mina hakkasin vähe vinguma, et pimedas ma küll seal tammil ukerdada ei kavatse. Tegime siis veel veidi „köiel kõndi“ ja ronisime alla tagasi. Kalapoe kutt oli ka kurb et me ikkagi ühtegi kala ei saanud ja kutsus meid endaga tagasi kalapoodi, et näidata meile ühte suurt kala, mis neil akvaariumis ujub ja võtta Maiksu telefoninumber. Kell oli juba õhtul 9 ja tundus natuke imelik küll sinna poodi minna, aga kutt oli väga sõbralik ja tore. „Kalapoes“ selgus siis, et tegelt on terve poe teine korrus lumelaudade, suuskade, wakeboardide, veesuuskade, kalipsode ja muu sellise päralt. Nii et ei olegi aint kalapood :D Asi lõppes lõpuks sellega, et kutt ütles, et talle ei meeldi enam ujumisriideid müüa, sest keegi ei osta neid ja ta tahab neist lahti saada ja ma võin valida endale mida tahan. Ja kui kuulis, et Eestis oleme wake’i sõitnud, kinkis Maiksule t-särgi „I love wakeboarding“ :D Vaatasime veel suurt kalakest ja nii meie kesköine šoping lõppeski :P Maiks läheb täna siis arvatavasti uuesti kalale ja loodame, et püüab ka lõpuks midagi suurt kinni :)