Sel nädalavahetusel käisime siis jälle oma igakuisel minipuhkusel. Maiks kuigi tihti kahte päeva järjest vabaks ei saa (no isegi kui saab, siis ikka on kooliasju vaja teha), nii et kui vähegi paistab kalendris selline auk tulevat, siis kohe organiseerime midagi nendeks päevadeks. Tegelikult ma arvan, et omamoodi on sellisel väga intensiivsel graafikul ka head küljed – kuna me teame, et aega peaaegu alati napib, siis püüame seda vähest mis meil on nii täisväärtuslikult kui võimalik ära kasutada. Ei saa enam jääda nädala ainukesel vabal päeval niisama koju telekat vaatama, sest päeva lõpuks on muidu süümekad kui suured – üks hinnalistest vabadest päevadest ju raisku lastud!

Esialgne plaan selleks nädalavahetuseks oli meil selline, et saame lausa neli (!!) päeva järjest vabaks võtta ja natuke pikemale väljasõidule minna. Planeerisime mis me planeerisime, aga mida lähemale see aeg jõudis, seda selgemaks sai, et nii pikaks ajaks me ära minna ei saa. Maiksul mustmiljon koolitööd teha ja kuigi ta juba terved eelmised nädalad peaaegu iga õhtu mitmeid tunde kontoris õppides veetis, siis lõppu ei näinud sel tulevat. Lõpuks otsustasime siis kahepäevase tripi kasuks. Sellel lühemal reisil oli muidugi oma boonused – see vabastas meid laupäevaõhtuks üheks teiseks ürituseks, kuhu mina juba pikemat aega minna olen tahtnud.

Aga, kõigepealt väljasõidust. Reede hommikut alustas Maiks koolis eksamiga ja mina autos töötades. Sõitsin nimelt Maiksuga kooli kaasa, sest kuna sealt edasi liikusime niikuinii lõunapoole, siis tundus mõttetu pärast tema eksamit raisata veel tund või rohkemgi mulle koju järgi tulemisele. Pärast eksamit sõitsime siis Adelaidest lõunas asuvasse Victor Harborisse, kus muidu juba mustmiljon korda käinud oleme (peamiselt surfamas või vaalu vaatamas), aga kuhu kunagi ööseks ei olnud veel jäänud. Seekord reserveerisime siis ka majutuse ühes vanas ajaloolises hotellis.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli väga tore – kuigi oleme seal linnas nii palju kordi käinud, siis ööseks jäämine on ikka hoopis teine asi. Kui tavaliselt oleme seal suht igalpool ainult autoga ringi sõitnud, siis seekord parkisime auto enamvähem kohe hotelli parklasse ära ja käisime ülejäänud aja jala ringi. Esialgu pidasime rannas natuke piknikku, siis jalutasime niisama linnas ja lõpuks sättisime ennast linna lähedal asuvale saarele pingviinituurile. Granite Island (tõlkes nö. graniidisaar”) on pisike saareke, mis on Victor Harboriga ühenduses ühe maailmatuma pika sillaga, mille peal on muideks võimalik sõita hobutrammiga! Meie valisime taaskord siiski jalutuskäigu kasuks, kuan see trammivärk tundub üks päris ee.. ülerahvastatud ettevõtmine olevat.

Tegime siis tunnikesega saarele ringi peale ja asusime pingviinihaigla ees oma tuuri algust ootama. Nimelt on Granite Islandil üks imepisikeste pingviinide koloonia – härrad ja prouad pingviinid asuvad igal hommikul suure ookeani poole teele (ja ujuvad seal 30-40 km kaugusele!) ja saabuvad igal õhtul jälle oma kodusaarele tagasi, urgudes elavaid beebisid toitma. Esialgu saimegi siis pingviinihaiglas elavaid patsiente uudistada ja hiljem juba reaalselt ööpimeduses kojusaabuvaid lapsevanemaid luurata. Ühed ütlemata naljakad linnud on nad küll.. kuigi suuruselt pigem sellised kodukana taolised (jupp maad saledamad muidugi), siis käitumiselt on täpselt nagu telkust nähtud päris-pingviinid. Tatsavad ühelt jalalt teisele ja kallutavad joostes keha naljakalt ettepoole. Kõige naljakam on vast see kuidas nad lihtsalt paigale tarduvad mitmeks-mitmeks minutiks. Mind reaalselt ajas täiega naerma. Kohmakad ja naljakad olevused! Lõpuks pidime tegelikult sealt tuurilt põgenema, kuna giid üli üks üpris veider vennike ja kuna me arvasime, et kaks tundi pingviinide vaatamist on päris pikk aeg juba! Mingi 10 minutit plaanisime kuidas vaikselt haihtuda, ise tasakesi naeru kihistades. Lõpuks saime hakkama. Selle käigus oleks Maiks äärepealt muidugi mingile pingviinile otsa kõndinud, aga no mis sa ära teed, kui nii kiire on :D

Järgmisel päeval käisime natuke linnas ja natuke rannas ja siis veel natuke linnas ja siis veel natuke rannas ja oligi aeg suunduda järgmisele meelelahutuslikule ettevõtmisele (haha, milline keelekasutus!) – hülgetuurile. (järgnev lause loe kurjakuulutava muinasjutuvestja häälega): Nimelt on Granite Islandi taga veel üks väike saareke, kus elavad pingviinipoiste kurjad vaenlased – HÜLGEPOISID JA MERILÕVID! neid käisimegi siis vaatamas. Kuna meri oli võrdlemisi laines, siis väga lähedale sellele kivihunnikule (mõned kutsuvad seda hunnikut saareks) me minna ei saanud, aga sellele vaatamata nägime ikka päris hästi ära need loomakesed. Natuke meenutasid koeri mulle ausalt öeldes.

Tore oli üle pika aja mere peal olla – eriti sellise väga kindla alusega, mis isegi säärase tormise ilmaga üldse väga ei loksunud ja raputanud. Ainult korra kui seal “saare” all valetpidi lainesse jäime võttis seest õõnsaks. See kogu ettevõtmine oli iseenesest selline väga lühike, siuh sinna ja siuh tagasi, üritus, aga tegelt oligi nii tore – väga konkreetne ja ei oldud püütud teeselda, et tegelt me võiks veel siia reisi mingi 100 sihtkohta sisse toppida. Selle jaoks neil on eraldi tuur, aga kõik kolm korda kui mina sinna kohti kinni panna olen üritanud, on see olnud täiesti täis bookitud.

Pärast hülgetuuri mõtlesime esialgu minna surfama (esimest korda sel hooajal!), aga kuna laine oli end selleks ajaks täiesti pudruks ära solkinud, siis me ei hakanud väga pressima sinna.. Mõtlesime et peab ikka järgmine kord hommikul vara tulema. Sõitsime hoopis rannikut pidi edasi järgmisesse linna ja sellega ühenduses olevale saarele ja avastasime sealseid kaugemaid sopikesi, kus “maainimesed” kalal käivad. Leidsime kõiksugu põnevaid kohti, aga kuhugi siiski ise pikemalt peatuma ei jäänud. Mõtlesin terve see päev, et tahaks et oleks mingid sõbrad, kes sealtkandist pärit ja tunneks läbi ja lõhki seda eluolu seal. See kõik seal näeb lihtsalt nii eee… võõras ja veider välja, et ma ei oska nagu ette kujutadagi, kuhu auto saab/võib sõita, kus õnge leotada maksaks ja kus haid varbad küljest näksavad.

Õhtupoole tegime veel vahetult enne Adelaide’i sissesõitu väikese pikniku ühe rahvuspargi ja veiniistanduse piirimail, vaatasime mägesid ja üle viinamarjade ookeanisse laskuvat päikest ning pidasime õhtuks sõjaplaani!

… ja siia lõpetuseks lisan nüüd paar pilti nendele kodustele, kes siin viimasel ajal on palunud, et võiks vahepeal fotoka Maiksu kätte ka anda, siis saaks mind ka mõnel pildil näha. No vaadake nüüd nii palju kui süda lustib (või siis nii kaua kui neid üht ja sama nelja pilti vaadata kannatab)! ja rohkem pilte näeb ikka seal kus alati.