Veel üks reisuke

Pärast jõule oli meil korraks selline uitmõte, nagu et läheks Airliesse või kuhugi roadtripile. Hakkasimegi siis nagu suure hurraaga minema.. ja tuli kole ilm. Kohe nii kole, et nädala aega lubas tervele rannikule ainult lakkamatuid äiksetorme ja vihmasadu. ARvutasime ja arutasime ja jõudsime järeldusele, et natuek kurb on kõik see raha ja aeg hakkama panna ja siis terve aeg lihtsalt autos istuda. Nii et keerasime siis otsa ringi ja tulima juba teisel päeval koju tagasi, haha.

Aga, sellele vaatamata, jõudsime magada ühes väga lähedas puhkealas – öösel hakkas telgis nii palav, et võtsin pool katet maha, nii et üks sein (metsapoolne) oli ainult see õhuke võrk. See on kindlasti üks lahedamaid ärkamise momente, mis mul kunagi olnud on! Magasime vihmametsa servas (no reaalselt, mingi poolteist meetrit) ja see kõik oligi meil peaaegu, et otse telgis. Sellised hetked mulle meeldivad.

IMG_0552

IMG_0558

IMG_0565
Käisime natuke matkamas sealsamas metsas, misjärel suundusime Cotton Treesse pühapäeva marketile ja kohvikusse. Cotton tree on jätkuvalt väga tore. Vaatasime-kuulasime seal ühte hullu hipiperebändi ja jõime smuutisid/kohvisid. Mõnna. Pärastlõunal vaatasime Noosa ka üle – sättisime end just jõe äärde pikniku pidama, kui meie kõrval üks kalamees tõmbas ühe lõhe välja. Maiks va kalamees läks muidugi juttu tegema, nagu kalameestele kombeks haha. Jutt lõppes sellega, et selgus et tüüp ise oli vegan ja üldse kala ei söögi – andis selle meile. Meie lõuna tõusis sellega kohe mingi 8 kohta kõrgemale heade lõunate maailmameistrivõistlustel.

IMG_0579

IMG_0578
IMG_0584
Õhtupoolikul sõitsime läbi vihma kuhugi mäe otsa ja käisime mingi huvitavas augus ujumas. Noored ja vanad, kuked ja kanad hüppasid seal igast köite abil mäeservade pealt vette aga Maiks arvas et tema hakkab liiga vanaks jääma selle jaoks juba, haha.

IMG_0613

Mount Maroon

Kes veel aru ei ole saanud, siis matkamine on meie lemmikhobi. Tavaliselt otsime mingeid vähegi pikemaid-raskemaid matku ja kõige rohkem meeldib käia mägedes, kaua sa selle lauge maa peal ikka tatsad eks. Sel korral valisime sihtpunktiks Mount Marooni. Mount Maroon asub Gold Coastilt umbes 100km sisemaa poole, ühes üsna tundmatus rahvuspargis nimega Mount Barney. Mount Marooni matka kohta uurides saab lugeda igasugu hirmulugusid, kuidas see on suht märgistamata rada ja kaasas tuleks kanda kindlasti topograafilist kaarti ja kompassi.. või siis võiks olla tegemist äärmiselt hea suunatajuga matkajatega. Kuna me peame ennast nendeks viimasteks, siis meil muidugi kaarti ja kompassi ei olnud. Ja tegelikult ei olnudki vaja. Kuigi rada on märgistamata tõesti on siiski võimalik hea jälgimise korral aimata, kust need eelnevad matkajad sinna mäetippu roninud on.

Matkal käisime koos Madde ja Reimoga, kelle jaoks see oli esimene selletaoline tipp. Kokku võttis see tripp meil mingi neli tundi vist, mille hulka mahtus nii suuremaid kui väiksemaid turnimisi. Selles mõttes oli küll keskpärasest ohtlikum ronimine, et osades kohtades oli kalle päris suur ja lahtisi suuri ja väiksemaid kive palju. Aga et vigastusi vältida, siis üritasime sellistes kohtades pikemaid vahemaid hoida, et üksteisele midagi pähe ei kukutaks.

Vaade mäetipust oli võimas, erinevalt Mt Warningust sai selle mäe otsas ikka reaalselt 360-kraadist vaadet nautida – puid ega põõsaid ette ei jäänud :)

IMG_20151207_160817

Mount Maroon

IMG_1799

IMG_1809

IMG_1821

IMG_1832

IMG_1834

IMG_1862

IMG_1917

IMG_0023

IMG_1863

IMG_0016

Pärastlõunal käisime veel Burleigh Headsis rannas ja hiljem pidasime meie kodu juures jõe ääres piknikku. Pikad päevad on toredad!

IMG_0038

IMG_0049

IMG_0064

Ahhaa, Ahhaa, mul selge on A!

Muidu vabal ajal oleme siis sellist tavalist linnaelu elanud.. laupäevahommikul kohvikus käinud ja niisama peale tööd rannas kajakaid chipsidega toitnud ja linna peal töllerdanud ja tööd teinud ja tööd teinud ja koolis käinud ja kodus õppinud. Maiksul see semester on nüüd koolis päris intensiivne olnud (eelmine oli vist kõige lebom üldse ja jättis petlikult mulje, et nüüd ongi edasi äkki lihtsam), nii et temal väga palju aega enam olnud ei ole. Aga natuke ikka pigistab kuskilt välja ja saame vahel midagi toredat koos teha. Ja isegi kui palju aega ei ole, siis püüame ikka mõne hommikusöögi kuskil kohvikus või massaazhi mõnes salongis tema tihedasse ajakavasse ära paigutada. Või käime kinos. Või söömas… ma ei tea kas asi on minus või tundub nagu meie elu keerleks ümber söögi?! :D

Nendel päevadel kui Maiksul pole aega minu meele lahutamiseks ja mul tagaaias lamamisest kopp ees on, otsin endale tegevust mõne sõbranna seltsis. Näiteks ühel toredal laupäeval käisime Maarjaga ratastega Bel Airis (Tegelt Maiks viis autoga ära sinna meid, aga see selleks! :D Ma poleks elu sees rattaga sealt mäest üles saanud, terve nädal oleks seda ratast mingi 15 kilomeetrit järjest ülesmäkke lükanud ja ohkinud seal). Igatahes, läksime siis ratastega sõitma ja koaalasid otsima ja piknikku pidama. No ma ausalt ei tea mis mul arus oli kui seeliku ja kingadega sinna kohale ilmusin. See viga sai õnneks kohe karistatud ka, kui esimese künka otsas varbast terve kopsikutäie verd väljutasin. Ei tegelt, see oli suht normaalne, eriti arvestades et me olime ratastega läbi mingi imeväikse tunneli roninud ja need jumal teab kuhu kaasa vedanud ja kõik mööduvad inimesed meid niikuinii nagu poolearulisi vaatasid. Kahepeale kokku tegime siis salvrätikust ja suitsupakikilest (mitte minu omast!) ja patsikummist mulle ühe uhke tohterduse ja seiklus võiski jätkuda. Imekombel oli see tohterduse nii hea, et see ei läinud isegi mustaks ja rõvedaks järgneva kuue tunni jooksul, haha! Vaatasime seal siis koaalasid ja surnud sisalikke ja moslemeid ja gallasid ja nautlesime niisama.. oli üks selline keskmisest toredam päev ühesõnaga.

Minu jaoks kõige meeldejäävamaks seikluseks osutus aga hoopis see, et minu ratas ei tahtnud ikka Maarja omaga võrreldes üldse edasi minna. Ma pidin isegi mäest alla väntama! Korra käis küll peast läbi, et äkki autos transportides läks kuskil midagi paigast, aga ega ma peale sellise pealiskaudse kontrolli midagi väga ellu seal ei viinud. Vahepeal kiskus küll kole raskeks, aga Eesti naine on tantsulõvi, nii et pole siin vinguda midagi, tuleb ikka lakka loopides ja möirates edasi rühkida. Koju jõudes enam nii lõvi ei olnud. Kõige vähem lõvi olin sellel hetkel kui pärast 35 kilomeetrist üles-alla “rattasõitu” teatas Maiks mulle teatava uhkusega hääles, et mul olla esipidur kogu see aeg peal olnud.

Elu ongi üks ilmatuma suur õppetund. Seekord õppisin siis seda, et ei tasu ilma meheta kodust üldse välja minna.