Perekondlik aktiivpuhkus

Neljapäeva hommikul jõudsid meile siis minu kullakallis ema ja vennake Rait! Minul oli juba kolm päeva jõhker ärevus – öhtul magama ei jäänud, hommikul magada ei saanud, olin ikka täitsa häiritud :D

Neljapäeva hommikul pärast umbes tunnikest lennujaamas hängimist nägime neid lõpuks! Suur oli jällenägemisrõõm ja tegelikult oli ikka uskumatu vaadata küll, et mismoodi te siis nüüd siin olete.

Esimesel päeval võtsime kohe plaani, et päeval väga palju magada ei tohi meie uustulnukad – muidu ei saagi seda rütmi õigeks. Käisime siis esimesel päeval väiksel ringsõidul ka – käisime siinkandi kõrgeima mäe otsas (Mt Lofty) ja kõmpisime sealt rõõmsalt alla ka. See oli küll päris tore ettevõtmine, esimesed kaks känguru jäid meiel teele ette juba siis kui olime vaevalt üle 500 meetri kõndinud. Ema ja Rait võib-olla ei olekski tähele pannud, kui ma kisama poleks pannud :D Istusid siis kaks känguru meil kummalgi pool teerada ja sõid rahus rohtu. Vabalt võis neile lähemale minna, ilma et nad selle peale teist nägugi teeks. Nõks maad hiljem kõndisime rahulikult mööda teerada, kui äkki ehmatasin selle peale et ema kängurule peaaegu otsa kõndis. Känguru passis rahulikult täpselt teeservas, aga no ikka nii lähedal, et kui ema järgmise sammuga mingil põhjusel tasakaalu oleks kaotanud ja 10-15cm kõrvale astunud, oleks raudselt peale astunud :D

2014-02-20 Mt Lofty ja Waterfall Gully
Teekonna lõpupoole leidsime suure otsimise peale ühe koaala ka, aga kahjuks ta oli suht kaugel puu otsas, nii et väga palju lähemalt ei saanudki näha, aga no tegelt oli see vahemaa ikkagi max 10 meetrit, et ei ole see nüüd teab mis kauge!. Aga põhimõtteliselt oli emal ja Raidul juba umbes kuuendaks Austraalias olemise tunniks lähedalt nii koaala kui känguru nähtud… ja veel vabas looduses!

Õhtul käisime veel emaga jalutamas ja poisid (Maik, Rait, Joosep) käisid kalal. Esimese päeva lõpuks näitas mu telefon läbitud vahemaaks 14km. Tugev algus sellele üritusele, mis ma muud oskan öelda! :D

Järgmisel päeval läksime nö. „loomaaeda“ – Monarto Zoosse. Tegemist on sellise veidi teistsuguse loomaaiaga, kus looamd natuke suurematel aladel ringi kulgevad ja kus inimesi siis lihtsalt bussiga seal nende vahel ringi veetakse. Ühel suuremal alal elasid siis koos kaelkirjakud, antiloobid (mitu erinevat liiki), jaanalinnud ja sebrad (vist, ei suuda meenutada praegu). Teatud loomad muidugi on ikkagi eraldi aladel (lõvid, gepardid jne), aga sellegipoolest on neid niimoodi „vabamalt“ elamas näha palju põnevam, kui mingi 4x4m puuris. Kokku kulgesime seal üle nelja tunni – tegime ka jalgsi ühe matka ja kuulasime kahe erineva ’loomapidaja’ esitlusi – kaelkirjaku ja gepardi. Päris hull oli see, et gepardionu läks ikka korralikult aeda sisse ja sügas ja väänas neid nii nagu ise tahtis.

2014-02-21 Monarto Zoo ja Bel Air
Pärast loomaaeda käisime veel Belair National Parkis, kus nägime ühte pisitillukest koaalat päris madalal puu otsas istumas. Tüüp lihtsalt magas seal mingi ülirahulikult, me andsime ikka korralikult fotokale tuld ja tegime talle pai ka. Härra Koaalal oli ikka jumala ükskõik meist – esimest korda kui ema pai tegi talle, siis ta korra nagu tegi silmad lahti ja kohendas ennast, aga pärast seda oli tal juba jumala ükskõik, mismoodi me teda paitasime. Nägime ka hunnikutes suuri kängurusid, ema hiilis neile ikka mitmel korral lähemal ja saime toredaid pilte :)

2014-02-21 Monarto Zoo ja Bel Air1
Õhtul kui koju jõudsime olid meile veel küll jõudnud Kadi ja Lemps, kes praegu väiksel ümber-Austraalia reisil on. Tegime väikestviisi õlunaadide degusteerimist ja hängisime niisama.

Laupäeval läksime juba hommikul vara surfama. Oma arust ärkasime siis kõik kell 8 üles ja sõitsime kell 9 välja.. ehk siis.. tahtsime parimat, aga välja kukkus nii nagu alati! :D Ärkasime küll kell 8 ja tegelt lahkusime kodust ka suht õigel ajal (vist umbes poole kümne ajal) a lõpuks vette jõudsime ikka alles kell 12. Kokku läksimegi siis kaheksakesi – laenutasime kuus lauda ja kalipsot juurde (Mul ja Maiksul on oma varustus). Ma jätsin esialgu oma laua kaldale ja läksin aiatasin emal ja kadil asjale natuke rohkem pihta saada. Kui olin emale jõudnud mingi kaks korda hoogu sisse lükata, siis Rait sõitis juba rahulikult sirge seljaga mööda, nagu olekski sündinud sinna surfilaua peale. Ema sai ka ikka päris mitu ilusat pikka liugu aga püsti tõusmise jättis järgmiseks korraks. Oli ikka võrdlemisi külm ilm Adelaide’i suve kohta (auto näitas 19 kraadi), nii et emps läks pärast umbes poole tunnist jauramist kaldale ära. Ülejäänud seltskond andis ikka oma hea kaks tundi minna, siis tegime väikse lõuna ja pärast seda läks umbes-täpselt pool seltskonnast veel kaheks tunniks tagasi ja teine pool seltskonnast lasi autos silma looja. Sellega jõudsingi tegelikult praegu reaalsetele sündmustele järgi, sest istun praegu siinsamas autos ja kuulan kuidas Maiks ja Rait seitset surfilauda meile autokatusele üritavad siduda. Väga intrigeerivad vestlused :D Lähen teen sellest tsirkusest mõned pildid, adjöö.

IMG_8203

IMG_8257

Rohkem pilte seal kus alati :)