Ilmad on veidrad ja eestlased on veidrad ja mina olen täiesti normaalne!

Ilmad on ikka ühed jube kahtlased asjad. Alles vingusin siin külma ilma üle ja nüüd päevitan poolpaljalt siin ukse vahel. Noh nii, et teoorias olen nagu toas, aga kuna uks on lahti, siis oleks justkui nagu õues.. Tegelikult on õues ainult mingi 13 kraadi sooja aga kuna Tasmaania kohal on osoonikiht väga õhuke, siis on siinne päike äärmiselt tugev ja isegi kui õhk ise on  jahedavõitu, siis otse peale paistev päike on ikka korralikult kõrvetav. Seetõttu istun siis siin toas, päikseprillid peas haha.

Eile olin asjalik, hommikupoolikul käisin kõigepealt väikese ringi kaltsukates, siis toidupoes ja siiiis tulin koju ja hakkasin kokkama. Kõigepealt tegin uue laari vaarika ja rabarberimoosi, kuna eelmine oli juba märkamatult otsa saanud!

vaarikamoos

Panin seekord märkmisväärselt vähem suhkrut (no ikka üle poole vähem), kui eelmine kord, sest 1) tegin eelmine kord Austraalia retsepti järgi ja austraallased panevad ikka ebareaalse koguse suhkrut  ja 2) sest vaatasin üks päev sellist filmi nagu That Sugar Film ja olen nüüd äärmiselt teadlik sellest, kui palju suhkrut meie toidus peidetud kujul ikkagi eksisteerib. Ja see on natuke hirmus, sest teadupärast on just suhkur see, mis üleliigsuse korral rasvana talletatakse ja suhkrust saadud rasv (fisceral fat) on just see rasv mis siseorganite ümber (ja maksa puhul ka sees!) talletub. Nüüd üritan ikka natuke pakendeid lugeda, enne kui kuhugi midagi sisse uhan. Näiteks mul ei olnud õrna aimugi, et just soolastes pastakastmetes, purgiubades ja hommikusöögihelvestes ning müslis on peidetud MEELETU kogus suhkrut! Näiteks ühes supilusikas barbeque kastmes on… üks supilusikas suhkrut!  See kõik on tegelikult juba pikem jutt, aga keda huvitab, võtke ükskõik milline pakend ette ja vaadake – 4g suhkrut = 1 teelusikas ja erinevate  tervise organisatsioonide arvates peaks üks normaalne naisterahvas tarbima mitte rohkem kui 6 teelusikat ja meesterahvas 9 teelusikat lisatud suhkruid päevas.

Igatahes, tuleme nüüd rajale tagasi. Moos valmis, panin leivataigna kerkima. See oli muidugi huvitav ettevõtmine, sest leib tahab teaduspärast kerkimiseks sooja. Ehk siis meil on nüüd kodus üks põnev leiva-inkubaator, mille härra Insener välja mõtles hehe.

leiva-inkubaator

Järgmiseks: Seljanka. Tegin mingi 10 liitrit seljankat. Ebareaalne kogus. Aga osa panen portsjonite kaupa jälle sügavkülma ja hea lõunaks võtta! Täna peaks leib ka valmis saama, nii et tuleb mõnus õhtusöök :) Kahju ainult, et ülejäänud eestlased kõik mingi 1.5 tunnise autosõidu kaugusel on, muidu kutsuks sööma. Austraallasi vist pole mõtet kutsuda, ma arvan et nad võtaks viisakusest 2 ampsu ja sellega asi piirduks. Aga vist on suur Eesti igatsus peal, et viimasel ajal nii tihti Eesti sööke teen. Ja noh, ega see ka kaasa ei aita, et kõik just nüüd Eesti suveks koju lähevad – kes kuueks nädalaks, kes kaheksaks nädalaks, kes isegi kolmeks kuuks!

No ja siis ei jäänud ju muud üle kui ka väike rabarberi-vaarika kook ka kokku vaaritada. Tegin koogipõhja, mis põhimõtteliselt koosnes ainult munadest ja suhkrust ning lakkusin seda visplit ikka sada korda, kui korraga jõudis kohale, et eestlased on ikka üks naljakas rahvus küll, ei julge nii paljusid asju toorena süüa ja munad on alati igalpool nii üle küpsetatud kui veel olla saavad ja kui sushi alles hakkas Eestisse jõudma, siis nii palju ütlesid, et “toorest kala ma nüüd küll sööma ei hakka!” aga samas väiksena aeti kahe suu poolega koogel-moogelit näost sisse ja mingit probleemi ei olnud. Veidrikud ma ütlen!

koogiküpsetamine

..ja siis veel. Mul on selline tunne, et seoses blogikujunduse muutumisega, te ei leia enam kommenteerimise kohta üles.. See on nüüd kohe postituse alguses, vasakut kätt. You’re welcome. 

Tibupühad :)

Pühapäeval tähistasime meil väikese seltskonnaga lihavõtteid. Kuna oleme viimasel ajal ikka väga palju maal käinud, siis mõtlesime, et võiks nüüd ju vahelduseks linnas ka midagi teha. Kutsusime Karmeni, Johni, Lilly, Duncani ja Jane ja külla ja valmistasime kõiksugu head ja paremat süüa. Mõtlesime, et oleme siis juba teist korda selle nädala jooksul külalislahked eestlased ja panime facebooki eestlased Tasmaanias gruppi ka pisikese teate üles. Ja etskae üllatust, tuligi meile sealtkaudu külla Kuldar, kes lõpuks viisaka külalise kombel meie munakoksimisevõistluse kinni panni. Ebaaus, mul oli juba võidumuna kolm päeva enne välja valitud :D

Mõnus päev oli, ma pool hommikut toimetasin köögis (mida mulle väga meeldib teha) ja siis pealelõunal tulidki juba külalised. Kuna meil elutoas veel mööblit ei ole, siis oligi meil selline terve-päeva-piknik, kus laotasime lihtsalt kõik asjad põrandale laiali ja siis igaüks aeles seal kõikvõimalikes erinevates asendites ringi.

Screenshot 2016-03-31 11.15.33

Ühel heal hetkel kui kõhud head ja paremat täis, värvisime ka kõik koos mune ja pidasime maha Launcestoni esimesed munakoksimise meistrivõistlused. Nii äge oli teha midagi kodumaist vahelduseks.

20160327_193510

20160327_193516

Screenshot 2016-03-31 11.15.25

Ühel teisel head hetkel sattusin mina Lillyga hoopis meie Sri Lankalasest naabritädi juurde, kes meile kangesti süüa tahtis pakkuda :) Nii ägedad on sellised inimesed, et jääd korraks õues juttu rääkima ja siis ta juba kutsub enda juurde tuppa ja kühveldab sulle oma kodukandi sööke taldrikule ette. No enam paremaks minna ei saa! Nüüd on ainult piinlik lugu – ma pean talle ju midagi vastu viima… ei kujuta ettegi mida viia. Ta taldrik seisab meil kurvalt kapi peal ja ootab midagi head ja paremat sinna peale. Mis teie arvate, mida ma peaks ühele keskealisele Sri Lanka paarile tänutäheks süüa viima, mida nad reaalselt sööks ka, aga mis oleks natuke “meiepärane”?

Niisama olemise nädal

See nädal oleme suht rahulikult võtnud. Töötanud ja õhtuti niisama olnud :) Meil on kombeks saanud siin seltskonnaga vahel (no praegu on välja kukkunud kord nädalas ja enamasti teisipäeval) koos õhtust süüa – nii ka see nädal. Tegin Aasiat, millega ma ise eriti rahul küll ei olnud, aga noh, mis teha, alati ei saagi kõik suurepäraselt välja kukkuda. Aga millegipärast kipub mul nii olema, et kui eksprompt midagi teen tuleb 87 korda parem kui siis kui ilusti välja kuulutan, et KUULGE MA NÜÜD KOKKAN TEILE.

2016-01-12 06.03.23-1

2016-01-12 06.09.13

2016-01-14 05.44.10

2016-01-14 06.46.50

Kolmapäeval käisime Andy ja Kati (Kat = Katarina) juures õhtust söömas ja paati putitamas. Andy on juba vaikselt renoveerimistöödega peale hakanud ja Maiksul oli ka ikkagi kange tahtmine üle vaadata see värk. Tore õhtu oli :)

Eile tuli mul töönädala lõpu suurest elevusest meeletu soov küpsetada. Alguses mõtlesin, et teen ainult mingid väiksed juustupulgad, aga juustupulkadest arenes asi juba edasi rosina-ja kondentspiimasaiakesteni ja sealt veel šokolaaditaskuteni ja sealt omakorda kondentspiima- ja beseekorvikesteni ja siis veel Maiksu õhtusöögini. Oi kuidas mulle meeldivad sellised õhtud. Lihtsalt võtad kätte ja hakkad tegema ja kunagi ei tea mis sul lõpuks kõik laual on. Nii mõnus! Aint keegi võiks köögi ära koristada pärast.

2016-01-15 05.36.55

Terve nädala oleme Kerliga korralikult trenni teinud – hakkasime eelmisel nädala uuesti Kayla BBG kava tegema ja minule täiesti üllataval kombel olemegi nüüdseks juba kaks nädalat väga tublisti teinud ja kõikidest reeglitest kinni pidanud ja vaat, et vahepeal isegi rohkem teinud! Täna hommikul näiteks tuli Kerli kell 6 siia, kella 7ks oli trenn juba tehtud :) Tema rändas siis koju ja mina ühistranspordi võlusid kasutades Kati juurde, et koos bodypumpi minna. Katil on selline jõusaali liikmestaatus, et ta võib reedel, laupäeval ja pühapäeval kellegi trenni/jõusaali kaasa võtta ja lapsed jõusaalis asuvasse lastehoidu panna. Nii tegimegi. Ma pole oktoobri algusest saadik pumpis käinud ja ikka päris jõhker oli uuesti tegema hakata, ma üldse ei osanud arvata, et mis raskused ma peaks valima erinevate harjutuste jaoks, sest ma ju ei tea kas ma olen vahepeal neid teisi trenne tehes tugevamaks või nõrgemaks saanud.  Aga nii mõnus oli! Hea jõusaal oli ka, lastele täiega meeldis seal lastehoius – mis nii viga trennis käia.

2016-01-15 08.10.24

Pärast trenni viskas Kat mu koju ära ja pärast pikemaajalist edasi lükkamist ja voodis aelemist ja teleka kanalite klõpsimist võtsin selle blogi siis lõpuks käsile. Ja nüüd istun siin, mingi 7 tundi hiljem ja ikka veel kirjutan. Tegelt oleks võib-olla isegi täan valmis saanud, aga kuna nett on nii sitt, siis pildid ei saa kohe üldse laetud ja ikkagi lükkub see kõik veel kuhugi tulevikku.. see on nii frustreeriv, et Maiks peab vahepeal mulle lohutuseks sööki suhu toppima.