Jooksujuttu ka nats

Tere sõberid. Käes on pühapäeva õhtu ja pärast korralikke terve päev kestnud toimetusi lösutan lõpuks diivanil ja mõtlen, et võiks blogida. So here we go.. 

Eile käisin kell 9 hommikul koos Jane, Jasmine’i ja Kasondiga Parkrunil. Parkrun (eesti keeli Pargijooks) on 5 kilomeetri pikkune jooks, mis toimub igal laupäeval rohkem kui 150 erinevas Austraalia linnas. Mis teeb Parkruni lahedaks, on kolm asja:

  1. Parkrun on tasuta 
  2. Registreerida tuleb vaid ühe korra elus
  3. Sinu isikliku triipkoodi alusel salvestatakse iga sinu jooksutulemus, nii et saad hiljem oma arengut ja erinevaid jookse võrrelda ning erinevates asukohtades toimunud jookse meenutada.

Ehk siis tegelikult tähendab see seda, et mõneminutilise registreerimise tulemusena võid ükskõik millises maailmaotsas (Parkune on kokku üle 750), ükskõik millisel laupäeva hommikul kohale ilmuda ja kohalikega koos pargijooksu teha ja see kõik salvestub ilma lillegi liigutamata (no triipkoodi võiks ikka kaasa võtta) otse sinu jooksjakontole. Kas pole mitte vahva ettevõtmine? Ja seda kõike hoiavad elus vabatahtlikud!

Alloleval pildil näha kõik Austraalia jooksukohad. Osavõtjaid oli Launcestonis sel laupäeval üle saja kindlasti – ilm oli ilus, kohal olid nii vankrilapsed, varateismelised, kui pensionärid ja jooksu keskmine aeg umbes 30 minuti kanti. Parkruni kohta saab rohkem lugeda siit. 
Screenshot 2016-05-22 20.35.29

Joosta oli norm. Olen nimelt avastanud, et jaksan joosta. Elus esimest korda ma jaksan reaalselt joosta ja 5 kilomeetrit ei ole võhma ja vastupidavuse mõttes absoluutselt mingi probleem. Veelgi enam – ühel päeval paar nädalat tagasi jooksin isegi 10km ja seda ainult pärast neid kahte eelmist jooksu (5km ja 6.5km). Tuleb välja, et see Kayla BBG trenn on mind vist nats vastupidavaks teinud kui ise arvasin.

Aga nüüd on mul hoopis üks teine mure – nimelt teeb parem põlv (tegelikult põlve kõrvalt) vahepeal joostes kõvasti valu. Kõik kellele seda kurtnud olen (kaasaarvatud mu hea sõber Internet) ütlevad mulle, et tõenäoliselt on see seetõttu, et pingutasin kohe alguses üle ja keha ei olnud jooksmisega harjunud. Eks selles tundub teatud tõetera sees olevat, sest põlv teeb haiget ainult joostes. Kõndides või muud trenni tehes pole viga kõige vähematki.

Ma olen terve elu arvanud, et jooksime on üks kahtlane tegevus ja mul oli alati juba pärast esimest kilomeetrit hingamine paigast ja süda puperdas ja nii kohutavalt raske olla. Nüüd aga selgub, et kui ise normaalses vormis olla, on jooksmine täitsa okei tegevus ja see, et mulle vanasti jooksmine mitte-nauditav tundus, oli ikka minu enda probleem, mitte jooksmise.

Tegelikult teeb see kõik mind väga kurvaks, sest päriselt ka, ma olen koguaeg arvanud, et ma olen võrdlemisi terve inimene ja kui ma tahaksin kunagi midagi sportlikku teha, siis on see ainult kätte võtmise ja treenimise küsimus, nüüd aga selgub, et võtku ma kätte palju tahan, põlvevalu annab märku järjest tihedamini. Tobe värk küll, kui lõpuks avastad, et tegelikult võiks ja suudaks palju rohkem, kui ainult mingi üks väike kahtlane asi kuskil seespool rikkis poleks.

Aga lõpetame positiivsel noodil – kõigi mind ümbritsevate inimeste heameeleks (ja kuna mulle on juba nii palju sõnu peale loetud), puhkan nüüd umbes 20 päeva sellest jooksmisest. Juuni keskpaigas proovin uuesti.

BBG’d teen ikka edasi, järgmisel nädalal algab 20. nädal ja kokku ongi vaid 12×2 nädalast alles jäänud vaid 5 nädalat. Ma ei teagi mis ma pärast seda peale hakkan, nüri oleks nagu sama asja otsast peale uuesti hakata, aga samas olen nii harjunud selle rutiiniga, et ei riski nagu muutma ka hakata, äkki kukub siis see trennitegemine täitsa ära. Üldjoontes olen ikka väga rahul, kõik trennid olen ilusti ära teinud ja siiamaani pole isegi motivatsioonivaestel päevadel tulnud mõttesse pooleli jätta või mitte teha.

peab vaikselt talveuneks valmistuma hakkama!

Meil jõudis nüüd paar päeva tagasi tõsine sügis kätte. Muidu on meil väga pikalt väga ilusad ilmad olnud ja aga mõni päev tagasi kiskus täitsa tormiks ära ja pärast seda jäigi selline sombune ja tuuline ja külm. Peab vist talveriided välja otsima.

Muidu toimetame siin ikka omasoodu – Maiks käis vahepeal kuus päeva merel kooliga ja tuli tagasi suure kala- ja kalmaarilaadungiga. Mina teen tööd ja trenni vaheldumisi ja ajan vaikselt omi asju.

Täna näiteks plaanisin minna linna rukkijahu ostma ja kuna auto oli Maiksu käes, siis otsustasin, et lähen jala Maiksu tööpäeva lõpuks tema töö juurde ja läheme sealt koos edasi poodi. Lõppes asi sellega, et jooksin kuskil 6.5-7km (täpsemalt ei oska öelda kahjuks, kuna telefon mängis vingerpussi ja see niiiiiii häirib mind!) ja ei kukkunudki pärast väsinuna kokku. Nüüd siis peaaegu 10 kilo rukkijahu koju veetud ja läheb suuremat sorti leivateoks :)

Meremees ja mäenaine

Mees on mul mere peal. Juba kuuendat päeva. Vahepeal ei kuulnud tast üldse midagi, aga siis ta väidetavalt häkkis mingisse laeva arvutisse sisse ja tuli feissbuki. Nii et on teine elus ja terve!

Üleeile käis minul üks couchsurfer. TÄitsa ametlikult saatis mulle couchsurfingu lehel kirja, et sooviks couchsurfida su juures. Neid kirju ma saan nädalas ikka mitmeid, aga mis selle eriliseks tegi, oli see, et tegu oli ühe Eesti tüdruku Kaidiga. Ma muidu ei ole juba ammu couchsurfereid väga vastu võtnud, aga kuna ma siin niikuinii üksi vahin ja teine ka niimoodi üksi seikleb, siis mõtlesin, et miks mitte! No mõne inimesega on lihtsalt esimesest sekundist peale hea klapp.. jumala mõnus õhtu oli meil. Käisime siin Gorges (sõnaraamat ütleb “mäekuru”), millest ma vist eelmisel aastal ka kirjutasin? Ma talvel käisin seal väga palju matkamas, aga nüüd peale Gold Coasti polnudki kordagi veel jõudnud.

No igatahes, läksime siis. Tegime ZigZag tracki, mille otsas ma ükskord oksendasin, sest läksin liiga kiiresti liiga järsust trepist üles. Aga vahi imet, isegi võhmale ei võtnud ja täiesti vabalt võisin lobiseda terve tee ja ABSOLUUTSELT ei olnud raske. See pani mind ikka mõtlema küll natuke.. Et tegelt on see sport üks salakaval võlur-värk.. isegi kui ma viimasel ajal olen natuke vähe-motiveeritud, siis vahi-vahi, tuleb välja, et tegelt toimub ikka areng koguaeg edasi. Pärast tegime meil õlunaadid ja rääkisime maakerale kaks ringi peale.

Eile juhtus aga selline naljakas lugulaul, et läksin siis sinna samasse kohta seda sama ringi tegema (sest pean mõned korrad nädalas madala pulsisageduse juures kardiot tegema) ja juhtus kuidagi nii, et hoopis jooksin 5km. VIIS KILOMEETRIT JÄRJEST. Ma pidin pikali kukkuma pärast ja seda mitte suurest väsimusest (reaalselt, üldse ei olnud raske! või noh tegelt oli, aga mitte nagu halb raske, vaid hea raske), vaid suures imestusest! Esimene kilomeeter oli jah veits kahtlane (väiksest mäest üles), aga hiljem juba täiesti normaalne :) Suure mäe peal pidin muidugi vahetult enne tippu umbes 10 sekki hinge tõmbama ja korra paelu siduma, aga tegelt läks ikka siiiitaks hästi!

Ei suuda imet ära uskuda praegu! Vot nii.

Nüüd lähen teen leiba.

Screenshot 2016-04-27 17.01.44

Sinna üles jooksin. ja alla ka.