hip-hip-hurraa!

6. Aug 20136. Aug 20136 Comments

Saime siis mõni aeg tagasi Maiksu esimese semestri tulemused ka kätte. Tegelikult läks väga hästi ja mina olen küll uhke tema saavutuste üle! Need lisafaktorid, et

1) tegemist on ikkagi päris keerulise erialaga;
2) õppetöö toimub inglise keeles;
3) kooli kõrvalt tuleb veel tööl ka käia

lisavad tema juba niigi toredatele tulemustele minu silmis veel rohkem kaalu!

Flinders University’s toimub hindamine nii, et on neli positiivset hinnet ja üks negatiivne. Kui Eesti 5-palli süsteemiga võrrelda, siis pigem kasutaksin võrlusena 2-6 hindeid (ehk siis 2 on negatiivne hinne ja 3; 4; 5; 6 positiivsed), mitte 1-5 (sest minu kui eestlase peas on juba kinni see mõte, et 2 on negatiivne, mitte positiivne hinne). Põhimõtteliselt näeb see järjestus siis välja nii (kõige paremast tulemusest alustades ja kõige kehvemaga lõppetades)

High Distinction (HD)
Distinction (D)
Credit (C)
Pass (P)

___________________

Fail (F)

Ja Maiksu tulemused olid:

Digital Electronics – High Distinction (kõige kõrgem hinne)
Computer Programming – Distinction (paremuselt teine)
Mathematics – Distinction (paremuselt teine)
Engineering Design – Credit (paremuselt kolmas)

Ei ühtegi läbikkukkumist ega “napilt-läbi-saamist”, jee! Minul on küll väga hea meel, eriti kuna see oli ju alles esimene semester ja Maiksu jaoks täiesti uus, harjumist vajav olukord (ega see väljamaal koolis käimine pole mingi naljaasi, tuleb välja)

Aga ühesõnaga: hip-hip-hurraa, elaguelaguelagu!, jeeeeee!, ja kõik muud rõõmu ja austust väljendavad ütlused!

elu on hälve

4. Aug 20134. Aug 20135 Comments

No nii. Ei tea, mis põhjusel mul see blogipostitus postitamata on jäänud. Tegelikult sai see juba väga ammu kirjutatud, aga mingil põhjusel olin ta mustandina salvestanud. Panen ta ikkagi sellisel kujul üles nagu ta kirjutatud sai tol korral. Kena lugemist!
______________________________________________________

Reede hommikul juhtus siis selline naljakas lugu, et hakkasin voodi kõrvalt maast arvutit võtma ja kiilusin poolkükkis-poolpüsti asendisse kinni. Ei saanud enam ei üles ega alla. Maiks üritas seal samas voodis alles magada, samal ajal kui mina oma ülikummalist võimlemisharjutust sooritasin. Pärast umbes 10 sekundit sain aru, et see ei ole mingi tavaline ajutine ebameeldiv asend, vaid et kohe päriselt ei saagi liigutada. Mäletan, et ütlesin Maiksule ainult “ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-mai-saa-liigutada-mai-saa-liigutada-mai-saa-liigutada-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai”. Kusjuures väga rahulikult ja aeglaselt. Kuidagi Maiksu abiga sain siis mingisse robotasendisse voodisse pikali ja lamasin seal mõnda aega. Mõne aja pärast proovisin püsti tõusta ja isegi sain. Kõndisin siis isegi natuke ringi, aga ikka jubedalt ebameeldiv oli olla. Pidin tol päeval veel ühte kohta minema ja mõtlesin, et küll läheb üle.. esimesed tund-kaks justkui nagu läkski paremaks. Aga kui siis sinna kohta jõudsin, siis läks tegelikult ikka jupp maad hullemaks.. nägi see siis välja nii, et mul põhimõtteliselt puudus kontroll oma parema jala üle ja vasak oli ikka ka üpris kahtlane. Ühel hetkel lihtsalt enam ei jaksanud ja mõlemad jalad lihtsalt kadusid alt ja kukkusin täitsa kokku (ja nutsin eriti meeleheitlikult). Siis oli asi juba natuke palju halvasti ja Maiks tuli mulle järgi, et kõige lähemasse kliinikusse erakorralisele vastuvõtule minna.

Käisime siis seal ära, nutt tahtis koguaeg kangesti peale tulla, kuna istuda ega astuda ei saanud. Arstionu pani kähku diagnoosi ära (mille käigus ma oleks äärepealt täiesti pulksirgena voodi pealt nägu ees põrandale kukkunud) – Spinal disc herniation, mida rahvasuus nimetatakse slipped disc‘iks. Põhimõtteliselt on see siis nagu ühe selgroo diski prolaps, mis eriti lühidalt kokkuvõttes tähendab põhimõtteliselt seda, et pehmendus kahe selgroolüli vahelt diski purunedes kaob ära ja need närvid, mis sinna vahele jäävad on koledasti häiritud. Minul sattusid need siis mõjutama minu alaselga, paremat jalga ja puusa.. ja õige pisut vasakut jalga ka. Arstionu oli väga sõbralik ja tore (ja mõjus selles olukorras väga rahustavalt, mis ongi kõige olulisem!) ja ütles, et praegusel juhul mingit oppi vaja ei ole tõenäoliselt, paranemine võtab aega olenevalt inimesest mõned nädalad kuni mõned kuud ja peab lihtsalt hiljem taastusravis käima hakkama.. Koju jõudmine toimus ikka läbi nutu ja pisarate.. tagantjärele vaadates (no selles olukorras on isegi üks-kaks päeva tagantjärele) oli ikka üüüübernaljakas, kui Maiks üritas mul pükse jalast ära võtta, et saaks koduriided panna. Mina seisan/istun (ei mäleta et oleks saanud istuda sel momendil, aga kuidagi olin seal poolpüsti vms) magamistoas kirstu juures (meil väike kirst voodiotsas), Maiks tõmbab püksid alla, aga mina nii palju jalga maast lahti ei saa, et saaks need püksid ära ka võtta (no talla alt) ja ulun nutta. Hirmus enesehaletseja ikka küll :D

Järgnevad päevad möödusid siis diivanil istudes/pikutades, väga kangete valuvaigistite all ja eriti haleda enesetundega.. Kõndida sain aint nii et üks puus/jalg oli teisest koguaeg mingi 15cm kõrgemal vist (nii et vasakust põlvest jalg koguaeg kõverdatud ja parem jalg tikksirge all) või siis vastupidi, nii et mõlemad jalad põlvest kõverdatud ja üleni kummargil asendis. Aga siis vaikselt läks iga päevaga paremaks ja nüüd olen juba täitsa kobe tädi.. lihtsalt üle ei tohi pingutada ja mentaalselt tuleb valmistuda… järgmiseks korraks. Sest see on suht enam kui kindel, et viimaseks korraks see ei jää.

Aga kes tahab näha kuidas ma kõndisin, siis vaadake seda videot, täpselt selline ma välja nägingi (see on natuke kurb/valus, aga meganaljakas video):

Kui Maiks üksinda koolimajja jõudis..

12. Jul 201320. Aug 20134 Comments

Luban siin kõiksugu blogisid kokku aga reaalsuses nende kirjutamiseni eriti ei jõua. Püüan ennast nüüd jälle natukeseks kokku võtta ja rääkida Maiksu tegemistest. Püüdsin, mis ma püüdsin, aga teda ma kirjutama ei saanud.. nii, et kahjuks peate minu lugudega leppima.

Esimene semester on siis nüüdseks läbi. Nägi see siis kokkuvõttes välja nii:

Kool algas veebruari lõpus ja esimene nädal toimus siis nö. Orientation week, kus tutvustati ülikooli ja sealseid süsteeme, püüti üliõpilasi omavahel sõbrustama meelitada ja oli üleüldine sisseelamise programm.

Pärast seda esimest nädalat hakkas õppetöö pihta. Igal semestril on keskmiselt neli ainet.. jep, tean, tundub vähe, eks? Tegelikult mitte, sest ained on äärmiselt mahukad. Iga semestri alguses tuleb siis endale ise õppetööks vajalikud raamatud osta. Keskmiselt on ühe raamatu hind umbes 100 dollari kanti ja üldjuhul soovitatakse semestri kohta umbes 500 dollariga arvestada.

Esimese semestri neli ainet olid Engineering Design, Computer Programming, Digital Electronics ja Mathematics 1. Kõige mahukamateks-keerulisemateks osutusid Maiksu sõnul programmeerimine ja matemaatika. Osad programmeerimise kodutööd võtsid ikka oma 20-30 tundi aega. Matemaatika kodused testid umbes teist samapalju (no tegelt minimaalselt vist oleks need 7-8 tunniga tehtud saanud aga kuna neid sai mitu korda teha/esitada, siis Maiks ikka üritas rohkem kui ühe korra teha, et paremat hinnet saada).

Semester kestab 13-14 nädalat ja täpselt poole peal on kahenädalane vaheaeg (märts/septembri lõpp + oktoobri algus). Nii et koos vaheajaga kokku 15-16 nädalat, olenevalt siis sellest, kas on kevadsemester või sügissemester. Semestri lõpus on kolmenädalane eksamisessioon ja sellele järgneb kolmenädalane talvepuhkus (Juuli) või kolmekuune suvepuhkus (Detsember, Jaanuar, Veebruar).

Vaatamata sellele, et eksamisessioniks on ette nähtud kolm nädalat, oli Maiksu esimene sess ikka suht tobedalt üles ehitatud. Nimelt olid neljast eksamist kolm järjestikustel päevadel. Ja neljandat lahutas nendest kolmest vist kokku 4 päeva. Nii et suht ühe nädala peale kokku pressitud. Kõige jaburam selle juures on see, et eksami kestvused ei oli ju mingi suts-ja-valmis, vaid ikka hulk aega varem peab kohal olema, eksam ise kestab 2-3 tundi ja kui veel sõiduaeg sinna juurde arvestada, siis ongi 5-6 tundi päevast läinud ja järgmise päeva eksamiks valmistumise aeg minimaalne. Muidugi teoorias tuleks enne neid kolme saatuslikku päeva järelikult rohkem ette õppida, aga reaalsuses, kolme ainet segamini õppida ja siis suht ühe raksuga kõik eksamid ära teha, on tõenäoliselt ikka hulka ebameeldivam (ja ebaefektiivne) kui konkreetselt ühte teemat korraga võttes.

Hetkel oleme siis otsapidi vaheaega jõudnud (esimene nädal) ja eksamite tulemusi veel ei tea. Loodame, et läks hästi. Kahe nädala pärast hakkab juba uus semester ja hetkel sebimegi uusi raamatuid :)

Maiksu eelnevad neli kuud nägid siis välja sellised, et pärast kooli läks ta kas tööle või tuli koju õppima. Vahepeal oli ikka täiesti hullumeelne aeg (no mingi kuu või nii), et isegi tundi aega päevas ei leidnud, et korra niisama diivani peale maha istuda. Hommikul üles – kooli/tööle – tööle/koju – õppima – voodisse. Ei olnud aega poes käia ega telekat vaadata ega muid tavalise inimese asju teha. Ainult magamise aeg jäigi üle ja seda ka nii 6-7 tunni kanti ainult. Nüüd on nagu märksa toredam olnud, sest sessi ajal ta ärkas ikka hommikul vara üles, õppis päeval ja õhtuti saime ikka natuke hängida ka. Ja nüüd vaheaajal on ju lausa lust ja lillepidu, kui töölt tulles ei peagi õppima hakkama! Hurraa ja hõissassa! (Või siis teine variant on see, et ei jõuagi koju enne kui öösel, sest hirmkangesti oleks tarvis 16 tundi järjest tööl olla – seda muidugi vaheajal, sest viisatingimuste järgi ta kooli ajal üle 20 tunni nädalas töötada ei või. Ja ega ei jõua ka, kool võtab lihtsalt nii suure osa ajast..)

Tööl käib Maiks ühes paadiehitusfirmas. Tegemist sellise pisike ettevõttega, kus on omanik, Maiks, üks noor õpipoiss ja nö. ’koristajaneiu’. Tööandjaga on Maiksul ikka koledal kombel vedanud. Ma ei kujuta ette, et kooli kõrvalt tööl käimine saaks enam paindlikum olla. Põhimõtteliselt käib Maiks tööl siis kui ise heaks arvab/aega leiab. Ei mingeid graafikuid, avamise-sulgemise aegu ja muud seesugust. Mõni päev läheb kell 8 hommikul, teine päev kell 5 õhtul, mõni päev tuleb koju kell 1 öösel, teine päev kell 3 päeval. Teeb lihtsalt seda edasi, mis eelmine kord pooleli jäi või mida ülemus järjekordses sõnumis kirjutab. A ega ta üle mõni tunni päevas seal käia ei jõua..

Vabal ajal tahab härra niisama pikutada, telksu vaadata ja süüa. Kui vahel suure hurraaga avastame, et ’oooo, meil on täna mõlemal koos paar tundi vaba, teeme midagi super põnevat’, siis reaalsuses ikka lõpuks pikutame niisama. Aga ma olen täiesti veendunud, et see on tegelikult talve süü!